Komiteemenetlus

Millal komiteemenetlust kasutatakse?

Komiteemenetlust kasutatakse siis, kui komisjonile on õigusaktiga antud rakendamisvolitused. Samuti nähakse sama õigusaktiga ette, et rakendusakti meetmete kindlaks määramisel abistab komisjoni komitee.

Kõigi rakendusaktide puhul ei ole komiteemenetlus kohustuslik. Komisjon võib osad neist vastu võtta komiteega konsulteerimata (näiteks eraldades allapoole teatavat summat jäävaid toetusi).

Rakendus- ja delegeeritud õigusaktid

Kuidas komiteemenetlus toimib?

Rakendusakti vastu võttes kohaldatakse ühte järgmistest menetlustest:

kontrollimenetlus – seda kasutatakse i) üldiste meetmete ja ii) potentsiaalselt olulise mõjuga meetmete puhul (näiteks seoses maksustamise ja põllumajanduspoliitikaga);
nõuandemenetlus – seda kasutatakse tavaliselt kõigi ülejäänud rakendusaktide puhul.

Mõlema menetluse puhul eeldatakse, et ELi liikmesriikide esindajatest koosnev komitee esitab komisjoni kavandatud meetmete kohta ametliku arvamuse (tavaliselt hääletuse tulemusena).

Sõltuvalt menetlusest võib komitee arvamus olla komisjoni jaoks kas rohkem või vähem siduv.

Kontrollimenetlus

Kui kvalifitseeritud häälteenamus (55% ELi liikmesriikidest, kes esindavad vähemalt 65% kogu ELi elanikkonnast) hääletab kavandatud rakendusakti poolt, siis peab komisjon selle vastu võtma.
Kui kvalifitseeritud häälteenamus hääletab kavandatud rakendusakti vastu, siis ei või komisjon seda vastu võtta.
Kui rakendusakti poolt ega vastu hääletamisel ei saavutata kvalifitseeritud häälteenamust, siis võib komisjon selle kas vastu võtta või esitada uue muudetud versiooni.

Nõuandemenetlus

Komisjon otsustab ise, kas võtta pakutud rakendusakt vastu, kuid ta peab enne selle otsuse tegemist komitee arvamust võimalikult põhjalikult kaaluma.

Kuidas komiteed töötavad?

Komiteemenetluse komiteed moodustab seadusandja (nõukogu ja Euroopa Parlament või ainult nõukogu). Komiteesse kuulub üks esindaja igast ELi liikmesriigist ning seda juhib komisjoni ametnik.

Iga komitee määrab kindlaks oma töökorra, mis tugineb komiteede töökorra standardeeskirjadele.

Komisjoni osakonnad esitavad rakendusaktide eelnõud vastutavatele komiteedele nende arvamuse saamiseks.

Enamik komiteedest tuleb kokku mitu korda aastas komisjoni ruumides (tavaliselt Brüsselis).

Enne iga kohtumist saadab komisjon liikmesriikide ametiasutustele kutse, päevakorra ja rakendusakti eelnõu. Pärast koosolekut avaldab komisjon komiteemenetluse registris hääletustulemused ja kokkuvõtva protokolli.

Komisjon avaldab komiteemenetluse komiteede tööd käsitleva iga-aastase aruande, milles kirjeldatakse üksikasjalikult nende tegevust igas poliitikavaldkonnas.

Komiteede otsing

Apellatsioonikomitee

Kui komisjon ei saa pakutud rakendusakti vastu võtta (eelkõige juhul, kui komiteemenetluse komitee hääletas sellele vastu), siis võib ta pöörduda apellatsioonikomitee poole.

Apellatsioonikomitee töötab sarnaselt teiste komiteemenetluse komiteedega. See koosneb samuti ELi liikmesriikide esindajatest, kuid need on pärit kõrgemalt tasandilt. Apellatsioonikomitee eesistuja on komisjon ning järgib sama hääletuskorda.

See annab ELi liikmesriikidele võimaluse teiseks aruteluks.

Kui apellatsioonikomitee teeb otsuse mitte kiita komisjoni pakutud rakendusakt heaks, siis peab komisjon seda otsust järgima.

Apellatsioonikomitee töökord

Euroopa Parlamendi ja nõukogu kontrolliõigus

Lisaks ELi liikmesriikide kontrollile, mida nad viivad ellu komiteede vahendusel, kontrollivad Euroopa Komisjoni rakendamisvolitusi lisaks ka Euroopa Parlament ja ELi nõukogu, kellel on:

õigus teabele – kõik komiteedes arutatavad komisjoni kavandatud meetmed esitatakse samaaegselt ka Euroopa Parlamendile ja nõukogule;
kontrolliõigus – kui komisjoni meetmed on seotud seadusandliku tavamenetluse kohaselt vastu võetud seadusandliku aktiga, võivad Euroopa Parlament ja/või nõukogu esitada kavandatud rakendusakti suhtes vastuväite, kui selle puhul ületatakse esialgses aktis kindlaks määratud komisjoni volitusi. Komisjon peab siis vastavalt saadud tagasisidele oma kavandatud õigusakti läbi vaatama ning otsustama, kas esitada see muutmata kujul, seda muuta või see tagasi võtta.