Põhisisu juurde

ELi tegevusvaldkonnad

Euroopa Liit saab võtta meetmeid vaid nendes valdkondades, mille jaoks liikmesriigid on ELi aluslepingute alusel talle volitused andnud. Aluslepingutes on kindlaks määratud, kes võib millistes valdkondades õigusakte vastu võtta – EL, liikmesriikide valitsused või mõlemad.

Kolm põhimõtet

Nende kolme põhimõtte alusel määratakse kindlaks, kuidas ja millistes valdkondades EL tegutseb:

  • pädevuse andmise põhimõte – EL tegutseb talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires;
  • proportsionaalsuse põhimõte – ELi meetmed ei või minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale;
  • subsidiaarsuse põhimõte – valdkondades, kus meetmeid võivad võtta nii EL kui ka liikmesriikide valitsused, võib EL sekkuda üksnes siis, kui ta suudab probleemi paremini lahendada.

ELi ainupädevusvaldkonnad

Teatavates valdkondades on vaid ELil volitused õigusakte vastu võtta. Liikmesriikide ülesanne on neid kohaldada, kui EL ei ole andnud liikmesriikidele luba ise teatavaid õigusakte vastu võtta. Aluslepingute kohaselt on ELil ainupädevus nendes valdkondades:

ELi ja liikmesriikide jagatud pädevusvaldkonnad

Teatavates valdkondades on volitused õigusakte vastu võtta nii ELil kui ka liikmesriikidel. Kuid liikmesriigid võivad seda teha vaid juhul, kui EL ei ole konkreetses valdkonnas veel seadusandlikke ettepanekuid teinud ega kavatse neid ka edaspidi teha. Aluslepingute kohaselt on ELil jagatud pädevus nendes valdkondades:

Valdkonnad, kus liikmesriigid võtavad õigusakte vastu ELi toel

Teatavates valdkondades saab EL liikmesriikide tegevust vaid toetada, koordineerida ja täiendada. ELil puuduvad volitused õigusaktide vastuvõtmiseks ning ta ei või liikmesriikide tegevusse sekkuda. Aluslepingute kohaselt on ELil toetav pädevus nendes valdkondades:

ELil on eriline roll

Teatavates valdkondades võimaldavad eripädevused ELil täita konkreetseid ülesandeid või minna kaugemale aluslepingutes tavapäraselt lubatust:

  • majandus- ja tööhõivepoliitika kooskõlastamine;
  • ühise välis- ja julgeolekupoliitika kindlaksmääramine ja rakendamine;
  • paindlikkuse klausel, mis võimaldab ELil teatavatel rangetel tingimustel võtta meetmeid oma tavapärasest vastutusalast väljaspool.