Nõukogu 21. aprilli 1970. aasta otsus 70/243 (liikmesriikide rahaliste osamaksete asendamise kohta ühenduste omavahenditega) võimaldas komisjonil alustada omavahendite kogumist ELi eelarve rahastamiseks, selle asemel, et tugineda täielikult liikmesriikide osamaksudele. ELi eelarve esimesed omavahendid olid põllumajandusmaksud, tollimaksud ja käibemaksupõhised omavahendid.
Tollimakse nimetatakse traditsioonilisteks omavahenditeks, sest need on alati eksisteerinud ELi eelarve otsese tuluallikana – erinevalt käibemaksust ja liikmesriikide osamaksudest ELi eelarvesse.
Tollimaksud tulenevad kaubanduspoliitikast. Neid kogutakse kolmandatest riikidest pärinevate toodete impordilt ühises tollitariifistikus sätestatud maksumäära alusel.
Kuidas see täpselt toimub?
Kogumine
Liikmesriigid vastutavad tollimaksude kogumise eest vastavalt eeskirjadele, mis on kehtestatud nõukogu määrusega, millega rakendatakse omavahendite otsust. Liikmesriikidel peab olema piisav kontrollitaristu tagamaks, et nende ametiasutused, eelkõige tolliasutused, täidavad oma ülesandeid nõuetekohaselt.
Ajavahemikul 2021–2027 jätavad liikmesriigid 25% kogutud tollimaksudest endale. See mitte ainult ei kata sissenõudmiskulusid, vaid on ka stiimuliks tagada tasumisele kuuluvate summade hoolikas sissenõudmine.
Maksed
Traditsioonilised omavahendid tehakse komisjonile kättesaadavaks kord kuus, kaks kuud pärast maksude suuruse kindlaksmääramist. Liikmesriigid teatavad komisjonile kontole kantava traditsiooniliste omavahendite summa, esitades üksikasjaliku aruande maksude suuruse kohta. Kui traditsiooniliste omavahendite komisjonile kättesaadavaks tegemisega viivitatakse, tuleb maksta viivist.
Kontroll
Komisjon suhtleb liikmesriikide ametiasutustega, et tagada traditsiooniliste omavahendite kogumine kooskõlas ELi tollialaste õigusaktidega ning omavahendite otsuses (nõukogu otsus 2020/2053) ja nõukogu määruses omavahendite rakendusmeetmete kohta sätestatud finantseeskirjade järgimine. Peale selle vastutavad liikmesriigid rahaliselt mis tahes traditsiooniliste omavahendite kao eest, mis tuleneb nende võimalikest haldusvigadest.