EUROOPA KOMISJON

Brüssel,14.7.2021

COM(2021) 555 final

2021/0200(COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega muudetakse määrust (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused

(EMPs kohaldatav tekst)

{SEC(2021) 555 final} - {SWD(2021) 553 final} - {SWD(2021) 611 final} - {SWD(2021) 612 final}

SELETUSKIRI

1.ETTEPANEKU TAUST

• Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Euroopa rohelise kokkuleppe teatisega 1 käivitati ELi uus majanduskasvu strateegia, mille eesmärk on muuta EL õiglaseks ja jõukaks, nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks. Sellega kinnitati veel kord komisjoni ambitsiooni suurendada oma kliimaeesmärke ja muuta Euroopa 2050. aastaks esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks. Lisaks seati strateegias eesmärk kaitsta kodanike tervist ja heaolu keskkonnaga seotud riskide ja mõjude eest. Euroopa rohelise kokkuleppe vajalikkus ja väärtuslikkus on veelgi kasvanud, arvestades COVID-19 pandeemia väga rasket mõju liidu kodanike tervisele ja majanduslikule heaolule.

Kliimamuutuste vastu võitlemine on kiireloomuline ülesanne. Vastavalt valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruande teaduslikele järeldustele tuleb 2050. aasta paiku kogu maailmas saavutada CO2 netonullheide ja sajandi lõpu poole neutraalsus kõigi muude kasvuhoonegaaside osas. Selle pakilise ülesande täitmine eeldab, et EL tõhustaks oma meetmeid ja oleks maailmale eeskujuks, muutudes 2050. aastaks kliimaneutraalseks. See eesmärk on sätestatud teatises „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ 2 .

Põhjalikule mõjuhinnangule tuginedes tehti komisjoni 2020. aasta septembri teatises „Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine“ 3 (2030. aasta kliimaeesmärgi kava) ettepanek tõsta ELi ambitsioonitaset ja esitati terviklik kava, et saavutada 2030. aastaks vastutustundlikul viisil Euroopa Liidu siduva eesmärgina heite netovähenemine vähemalt 55 % võrra võrreldes 1990. aasta tasemega. 2030. aasta eesmärgi suurendamine aitab anda poliitikakujundajatele ja investoritele kindlustunnet, nii et lähiaastatel tehtavate otsustega ei kinnistata heitetasemeid, mis on vastuolus ELi eesmärgiga saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. 2030. aastaks seatud eesmärk on kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppe eesmärgiga hoida ülemaailmne temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C ja teha jõupingutusi temperatuuri tõusu hoidmiseks 1,5 °C juures.

Euroopa Ülemkogu kinnitas ELi uue siduva eesmärgi 2030. aastaks oma kohtumisel, mis toimus 2020. aasta detsembris 4 . Samuti palus Euroopa Ülemkogu komisjonil „hinnata, kuidas saaksid kõik majandussektorid kõige paremini kaasa aidata 2030. aasta eesmärgi saavutamisele, ning esitada vajalikud ettepanekud koos põhjaliku analüüsiga liikmesriikide tasandil avalduva keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse mõju kohta, võttes arvesse riiklikke energia- ja kliimakavasid ja vaadates üle olemasoleva paindlikkuse“.

Seda silmas pidades muudeti määrusega, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik („Euroopa kliimamäärus“), 5 ELi 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärk õiguslikult siduvaks ja tõsteti 2030. aastaks ambitsioonitaset, seades eesmärgi vähendada 2030. aastaks liidusiseselt kasvuhoonegaaside netoheidet (heide pärast neeldajates sidumise mahaarvamist) 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 55 %.

Selleks et järgida Euroopa kliimamäärusega ette nähtud suunda ja saavutada 2030. aastaks seatud kõrgem eesmärk, on komisjon vaadanud läbi kehtivad kliima- ja energiaalased õigusaktid, mille tulemusena väheneks kasvuhoonegaaside heide 2030. aastaks tõenäoliselt vaid 40 % ja 2050. aastaks 60 % võrra.

Komisjoni kliimaeesmärgi kavas välja kuulutatud õigusaktide pakett „Eesmärk 55“ (Fit for 55) on kõige laiaulatuslikum osa jõupingutustest, mida tehakse 2030. aastaks seatud uue ambitsioonika kliimaeesmärgi saavutamiseks, ning kõik majandussektorid ja poliitikavaldkonnad peavad andma oma panuse.

Käesolev ettepanek on osa paketist „Eesmärk 55“ ja selle eesmärk on muuta jõupingutuste jagamise määrust, 6 et viia selle panus kooskõlla 2030. aastaks seatud suurema eesmärgi saavutamisega. Euroopa Ülemkogu kutsus 2020. aasta detsembris üles saavutama eesmärki ELis ühiselt ja võimalikult kulutõhusal viisil, säilitades ELi konkurentsivõime ning võttes arvesse liikmesriikide erinevaid lähtepositsioone, konkreetseid riiklikke olusid ja heitkoguste vähendamise potentsiaali. Samuti andis Euroopa Ülemkogu täiendavaid suuniseid muudetud kliima- ja energiapoliitika raamistiku 2030 põhielementide kohta. Selleks et saavutada kogu majanduses kasvuhoonegaaside heite vähenemine vähemalt 55 % võrra, tuleb jõupingutuste jagamise määrusega hõlmatud sektorites jõupingutusi suurendada. Kliimaeesmärgi kava toetavas mõjuhinnangus märgiti, et koguvähenemine peaks suurenema ligikaudu 10 protsendipunkti võrra võrreldes jõupingutuste jagamise määruse senise eesmärgiga, mis on –30 % võrreldes 2005. aasta tasemega. Vajadust vaadata jõupingutuste jagamise määrus läbi, otsustada selle kohaldamisala üle ja tõsta ambitsioonitaset käsitleti juba kliimaeesmärgi kavas.

Jõupingutuste jagamise määrus hõlmab praegu kõiki ELi eesmärgi seisukohast asjakohaseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis ei ole hõlmatud ei ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga ega maakasutust, maakasutuse muutust ja metsandust (LULUCF) käsitleva määrusega. Praegu hõlmab määrus otsest kasvuhoonegaaside heidet, mis tuleneb transpordist (v.a lennundus ja rahvusvaheline laevandus), hoonetest, põllumajandusest, ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmamata tööstuskäitistest ja gaasidest ning jäätmetest, samuti põletamisega mitteseotud heidet, mis tuleneb energia- ja tootekasutusest. Määrus hõlmab nii CO2 heidet kui ka märkimisväärset osa muust kui CO2 heitest. Jõupingutuste jagamise määrus võeti vastu 2018. aastal selleks, et vähendada määrusega hõlmatud heidet 2030. aastaks 2005. aasta tasemega võrreldes 30 %, 7 mis oli kooskõlas kogu ELi majandust hõlmava eesmärgiga vähendada 2030. aastaks heidet 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 40 %. Jõupingutuste jagamise määrusega on kehtestatud liikmesriikidele siduvad iga-aastased kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid, mille kaudu saavutatakse üldine vähendamiseesmärk. Kui õigusakti mitte muuta, väheneks praegu jõupingutuste jagamise määrusega hõlmatud sektorite heide 2030. aastaks 2005. aasta tasemega võrreldes 32 % 8 . Kuigi see tähendaks eespool nimetatud –30 % eesmärgi ületamist, oleks see siiski ebapiisav panus üldise eesmärgi saavutamisse, milleks vastavalt Euroopa kliimamäärusele on vähemalt –55 % võrreldes 1990. aasta tasemega. Seepärast on käesoleva algatuse üldeesmärk muuta jõupingutuste jagamise määrust nii, et see aitaks saavutada 2030. aasta kliimaeesmärki vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet 2030. aastaks kulutõhusal ja sidusal viisil vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega, võttes samal ajal arvesse vajadust tagada õiglane üleminek ja kõigi sektorite panus ELi kliimaalastesse jõupingutustesse. Eesmärk on järkjärguline ja tasakaalustatud liikumine kliimaneutraalsuse suunas, mis tuleb saavutada 2050. aastaks.

Käesoleva ettepanekuga ajakohastatakse riiklikke eesmärke, et saavutada jõupingutuste jagamise määrusega hõlmatud sektorite heite vähenemine kogu ELis 2030. aastaks 40 % võrra võrreldes 2005. aasta tasemega. Liikmesriigid annavad oma panuse ELi üldisesse heite vähendamisse 2030. aastaks, järgides vähendamiseesmärke vahemikus –10 % kuni –50 % võrreldes 2005. aasta tasemega.

• Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega 

Liit on eeskätt paketi „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ 9 kaudu viinud ellu kõikehõlmavat CO2 heite vähendamise poliitikat, mis muu hulgas hõlmab tugeva energialiidu loomist ning 2030. aastaks taastuvenergia kasutuselevõtu ja energiatõhususe eesmärkide seadmist.

Kliima- ja energiapakett „Eesmärk 55“ on osa liidu õigusaktide põhjalikust muutmisest, et viia need vastavusse ELi suuremate kliimaeesmärkidega. Kõik paketi algatused on omavahel tihedalt seotud.

Käesolev seadusandlik ettepanek täiendab teisi paketis „Eesmärk 55“ sisalduvaid ettepanekuid, mis on kavandatud kliimaeesmärke ühiselt, s.t paketina saavutama. ELi tasandi meetmete ja liikmesriikide meetmete koostoime on muutunud üha suuremaks ja olulisemaks. Seetõttu tagatakse käesoleva seadusandliku ettepanekuga kooskõla järgmisega:

a)Euroopa kliimamäärus;

b)ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) direktiivi 2003/87/EÜ 10 muutmine;

c)maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest (LULUCF) tuleneva kasvuhoonegaaside heite ja sidumise kliima- ja energiapoliitika raamistikku lisamist käsitleva määruse muutmine;

d)taastuvenergia direktiivi (EL) 2018/2001 11  muutmine 2030. aastaks seatud uue kliimaeesmärgi saavutamiseks;

e)energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL 12 muutmine 2030. aastaks seatud uue kliimaeesmärgi saavutamiseks.

Koos ELi uue kohanemisstrateegiaga, mis võeti vastu komisjoni 2021. aasta veebruari teatises „Kliimamuutustele vastupanuvõimelise Euroopa kujundamine – ELi uus kliimamuutustega kohanemise strateegia“, 13 võimaldavad käesolev algatus ning kliima- ja energiapakett „Eesmärk 55“ Euroopal kliimaprobleemiga toime tulla.

• Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega 

Paketis „Eesmärk 55“ sisalduvad ettepanekud peaksid olema kooskõlas kõigi ELi meetmete ja tegevuspõhimõtetega ning aitama ELil saavutada 2030. aastaks seatud suurema eesmärgi ning jõuda 2050. aastaks edukalt ja õiglaselt kliimaneutraalsuseni, mis on seatud sihiks komisjoni teatises Euroopa rohelise kokkuleppe kohta.

Käesolev jõupingutuste jagamise määruse algatus on kooskõlas liidu poliitikaga rohe- ja ringmajanduse ning säästva ja aruka liikuvuse valdkonnas, strateegiaga „Talust taldrikule“, ELi elurikkuse strateegiaga aastani 2030, nullsaaste eesmärgi tegevuskavaga ja jäätmeid käsitlevate õigusaktidega, samuti fluoritud kasvuhoonegaaside määruse (F-gaaside määrus) ja osoonikihti kahandavate ainete määruse muutmisega ning liidu seisukohtadega rahvusvahelisel areenil ja diplomaatiaga rohelise kokkuleppe teemal.

Koos taasterahastuga „Next Generation EU“ ja mitmeaastase finantsraamistikuga aastateks 2021–2027 hõlbustab pakett „Eesmärk 55“ rohe- ja digipööret, mille poole Euroopa püüdleb. Nende poliitikameetmete ja ELi rahalise toetuse kombineerimine aitab lahendada COVID-19 pandeemia põhjustatud majanduskriisi ning kiirendada üleminekut keskkonnasäästlikule ja kestlikule majandusele, sidudes kliimameetmed majanduskasvuga ning võimaldades saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsuse. ELi 2021.–2027. aasta eelarves (mitmeaastases finantsraamistikus) ja taasterahastu „Next Generation EU“ paketis nähakse ette kliimaküsimuste peavoolustamise kulutuste üldeesmärgina 30 %. Mis puudutab konkreetselt taaste- ja vastupidavusrahastut „Next Generation EU“ raames, siis iga riiklik taaste- ja vastupidavuskava peab vähemalt 37 % ulatuses sisaldama kliimainvesteeringutega seotud kulusid. Ühtekuuluvuspoliitika raames toetatakse kliimameetmetega seotud kulusid 100 % ulatuses õiglase ülemineku fondist ning vähemalt 37 % ulatuses Ühtekuuluvusfondist ja 30 % ulatuses Euroopa Regionaalarengu Fondist. Need fondid võivad tugevalt toetada määruse (EL) 2018/1999 (energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlev määrus) 14 alusel vastu võetud riiklikes energia- ja kliimakavades kindlaks määratud investeeringuid ja reforme ning aidata leevendada ülemineku sotsiaal-majanduslikke kulusid.

Nagu on märgitud komisjoni teatises „Parem õigusloome: ühendatud jõududega parema õigusloome poole“, 15 täiustab komisjon poliitikavaldkondade vahelise sidususe suurendamise eesmärgil oma parema õigusloome suuniseid, tagamaks, et kõik tema algatused on kooskõlas olulise kahju ärahoidmise põhimõttega, täites seega Euroopa kliimamäärusest tulenevaid kohustusi.

2.ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS 

• Õiguslik alus

Käesoleva ettepaneku õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikkel 192. Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 191 ja artikli 192 lõikele 1 peab Euroopa Liit aitama saavutada muu hulgas järgmisi eesmärke: keskkonna säilitamine, kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine ning meetmete edendamine rahvusvahelisel tasandil, et tegelda piirkondlike ja ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega ja eelkõige võidelda kliimamuutuste vastu.

• Subsidiaarsus

Kliimamuutused on piiriülene probleem, mida vaid siseriiklike või piirkondlike meetmete abil lahendada ei ole võimalik. Kliimameetmeid tuleb koordineerida Euroopa tasandil ja võimaluse korral ülemaailmsel tasandil. ELi meetmed on Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõtte seisukohast põhjendatud. Euroopa Liit on alates 1992. aastast teinud jõupingutusi, et töötada välja ühiseid lahendusi ning edendada ülemaailmseid kliimamuutuste vastu võitlemise meetmeid. Eelkõige tagavad ELi tasandi meetmed 2030. aasta eesmärgi ja heite vähendamise pikaajaliste eesmärkide kulutasuva täitmise ning samal ajal õigluse ja keskkonnaeesmärkidele vastavuse. ELi toimimise lepingu artiklitega 191–193 kinnitatakse ja täpsustatakse ELi pädevust kliimamuutuste valdkonnas.

• Proportsionaalsus

Käesolev ettepanek on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, sest see ei lähe aastatel 2021–2030 ELi kasvuhoonegaaside heite kulutõhusa vähendamise eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale, tagades samal ajal õigluse ja keskkonnaeesmärkidele vastavuse.

Euroopa kliimamäärusega on kehtestatud eesmärk vähendada liidusiseselt kogu majanduses kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega. Käesolev ettepanek hõlmab suurt osa kõnealustest kasvuhoonegaaside heitkogustest ning selle eesmärgi saavutamiseks muudetakse jõupingutuste jagamise määrust.

• Vahendi valik

Käesoleva algatuse peamine eesmärk on ajakohastada jõupingutuste jagamise määruses sätestatud eesmärke, et viia need kooskõlla 2030. aastaks seatud kõrgema ambitsioonitasemega; seetõttu on ettepaneku eesmärki kõige parem saavutada määrusega, järgides eelmist õigusakti heitkoguste vähendamise õiguslikult siduvate riiklike eesmärkide kehtestamise kohta.

3.JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED 

• Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll

Jõupingutuste jagamise määrus võeti vastu 2018. aastal pärast seda, kui oli hinnatud 16 eelmist õigusraamistikku (jõupingutuste jagamist käsitlev otsus nr 406/2009/EÜ) 17 . Üldiselt on otsuse nr 406/2009/EÜ tulemusena liikmesriigid hakanud aktiivsemalt kaaluma uusi meetmeid heite vähendamiseks oma sektorites ja seda, kuidas neid meetmeid kõige paremini kavandada.

• Konsulteerimine sidusrühmadega

Jõupingutuste jagamise määruse muutmisel tuginetakse tagasisidele, mis saadi 2030. aasta kliimaeesmärgi kava ettevalmistamise käigus ja pärast selle esitamist.

Käesoleva ettepanekuga seoses avaldas komisjon 29. oktoobril 2020 esialgse mõjuhinnangu, milles kirjeldati muutmise esialgseid kaalutlusi ja poliitikavariante. Esialgsele mõjuhinnangule oodati tagasisidet 29. oktoobrist 2020 kuni 26. novembrini 2020 ja saadi 101 vastust 18 .

Lisaks korraldas komisjon tõendite kogumiseks ja suurema läbipaistvuse tagamiseks 13. novembrist 2020 kuni 5. veebruarini 2021 avaliku konsultatsiooni. See konsultatsioon käivitati samaaegselt ELi HKSi direktiivi, LULUCFi määruse ning sõiduautode ja kaubikute CO2 heite norme käsitleva määruse teemal korraldatud konsultatsioonidega. Avaliku konsultatsiooni käigus saadi 45 678 vastust, millest 45 403 esitasid kampaaniaga seotud kodanikud. Ülejäänud 276 vastust saadi ettevõtjate ühendustelt, ettevõtjatelt, üksikisikutelt, riikide ametiasutustelt ja ametiühingutelt. Enamik vastajatest nõustus, et jõupingutuste jagamise määrusega hõlmatud sektorites tuleks saavutada heite täiendav vähenemine ning et liikmesriigid peaksid suurendama jõupingutusi ja püüdlema kõrgemate eesmärkide poole. Enamik vastajatest, sh valdav enamus valitsusväliseid organisatsioone ja kodanikke, pooldas jõupingutuste jagamise määruse ja HKSi paralleelset kohaldamisala juhul, kui HKSi laiendatakse hoonetele ja maanteetranspordile. Väiksem, kuid siiski märkimisväärne osa vastajatest pooldas jõupingutuste jagamise määruse valdkondliku kohaldamisala vähendamist, kusjuures erasektorist saadud vastustes toetati seda varianti märksa vähem (eriti energeetikasektorist saadud vastustes). Avaliku konsultatsiooni üksikasjalik kokkuvõte ja tulemused on esitatud käesoleva ettepaneku mõjuhinnangu 2. lisas.

1. juunil 2021 korraldasid Euroopa Komisjoni asepresident Timmermans ja volinik Schmit sotsiaalpartnerite kuulamise, et arutada paketi „Eesmärk 55“ majanduslikku ja sotsiaalset mõõdet. Sotsiaalpartnerid toetasid heite 55 % vähendamise eesmärki ja väljendasid oma seisukohti paketis sisalduvate eri ettepanekute suhtes. 

• Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Sarnaselt muudele poliitikapaketis „Eesmärk 55“ sisalduvatele ettepanekutele ja neile lisatud mõjuhinnangutele kasutati ka käesoleva ettepaneku ettevalmistamisel ELi majanduse kasvuhoonegaaside koguheidet hõlmavat integreeritud modelleerimisvahendite kogumit. Neid vahendeid kasutatakse selleks, et koostada põhistsenaariumid, mis kajastavad 2030. aasta kliimaeesmärgiga kooskõlas olevaid terviklikke poliitikapakette, tuginedes 2030. aasta kliimaeesmärgi kava jaoks välja töötatud stsenaariumidele. Stsenaariumid põhinevad ELi ajakohastatud 2020. aasta võrdlusstsenaariumil (REF 2020), 19 mis hõlmab ELi ja liikmesriikide energiasüsteemide arengu ja kasvuhoonegaaside heite prognoose kehtiva poliitikaraamistiku 20 korral ning võtab arvesse ka COVID-19 mõju. Need stsenaariumid koostati E3M labori, Ateena Riikliku Tehnikaülikooli, IIASA ja EuroCare’iga sõlmitud lepingu alusel koostöös liikmesriikide ekspertidega, kes osalesid võrdlusstsenaariumi eksperdirühma töös, ning üksikasjalikud modelleerimistulemused avaldatakse koos seadusandlike ettepanekutega.

Peamisi modelleerimisvahendeid, mille abil koostati mõjuhinnangus esitatud stsenaariumid, on komisjoni energia- ja kliimapoliitika hindamistes varem edukalt kasutatud. Näiteks kasutati neid seoses komisjoni ettepanekutega kliimaeesmärgi kava 21 kohta, et analüüsida 2030. aastaks seatud suuremat leevendamiseesmärki, pikaajalist strateegiat 22  ning ELi kliima- ja energiapoliitika raamistikku aastateks 2020 ja 2030.

Energeetika, transpordi ja CO2 heite prognooside modelleerimise raamistiku põhielementideks on kaks mudelit: hinnapõhine turu tasakaalu süsteem (PRIMES) 23 ja PRIMES-TREMOVE (transpordimudel). Muude kasvuhoonegaaside kui CO2 heite prognoosimiseks kasutatakse kasvuhoonegaaside ja õhusaaste alase teabe ja simulatsiooni mudelit (GAINS); maakasutusest, maakasutuse muutusest ning metsandusest tuleneva heite ja selle sidumise prognoosimiseks kasutatakse ülemaailmse biosfääri kaitsekorralduse mudeleid (GLOBIOM-G4M) ning põllumajandusliku tegevusega seotud prognooside tegemiseks kasutatakse mitut riiki hõlmavat põllumajandussektori mudelit (CAPRI).

Lisaks eeltoodule tugineti ettepaneku koostamisel i) heiteandmetele ning ELi seire-, aruandlus- ja kontrollisüsteemide rakendamisest saadud kogemustele; ii) tõenditele, mis koguti 2016. aasta jõupingutuste jagamise määruse ettepaneku mõju hindamise käigus; ning iii) varasematele uuringutele maanteetranspordi ja hoonete kohta seoses kasvuhoonegaaside heitega.

REF 2020 põhjal koostati mitu peamist poliitikastsenaariumi. Need hõlmavad kasvuhoonegaaside netoheite 55 %list vähendamist poliitikapakettide abil, mis kajastavad eri mõjuhinnangutes uuritud poliitikavariante. Neid peamisi poliitikastsenaariume täiendavad poliitika variandid ja lisaanalüüsid, mida on kirjeldatud käesolevat ettepanekut toetavas mõjuhinnangus ja poliitikapaketi „Eesmärk 55“ muudes seonduvates mõjuhinnangutes.

• Mõjuhinnang

Poliitikapaketi „Eesmärk 55“ eri algatuste mõju hindamisel võeti aluseks integreeritud modelleerimisstsenaariumid, mis kajastavad eri poliitikameetmete mõju ettevõtjatele, et tagada 2030. ja 2050. aasta kliimaeesmärkide poole liikumisel vastastikune täiendavus, kooskõla ja tulemuslikkus (vt eespool).

Käesolevale ettepanekule lisatud mõjuhinnang täiendab 2030. aasta kliimaeesmärgi kava toetuseks 2020. aastal koostatud mõjuhinnangu raames tehtud analüüsi. See moodustas analüütilise aluse eesmärgile vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega ja saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus.

Õiguskontrollikomitee esitas 19. aprillil 2021 positiivse arvamuse koos parandamissoovitustega. Mõjuhinnangut muudeti vastavalt. Peamised muudatused on seotud järgmiste soovitustega:

·kirjeldada probleemi paremini, tuues piisavalt esile praeguse jõupingutuste jagamise määruse puudused;

·tagada sidusus muude seotud algatustega, eelkõige ELi HKSi ja LULUCFi määruse muutmisega, ning Euroopa kliimamäärusega;

·tõendada, et jõupingutuste jagamise määruse kohaldamisala säilitamine uue HKSiga hõlmatavate sektorite puhul on proportsionaalne;

·tagada jõupingutuste parem ja selgem jaotus liikmesriikide vahel;

·anda parem ülevaade sellest, keda ja kuidas eelistatud poliitikavariant mõjutab, ning eelistatud poliitikavariandiga kaasnevatest kuludest ja kasust ning sidusrühmade üksikasjalikest seisukohadest.

• Poliitikavariandid

Mõjuhinnangus analüüsitakse kolme peamist poliitikavarianti:

1.laiendada HKSi mõnele praegu jõupingutuste jagamise määrusega hõlmatud sektorile (s.t hoonetele ja maanteetranspordile), jättes need sektorid ka jõupingutuste jagamise määruse kohaldamisalasse;

2.viia teatavad sektorid (s.t hooned ja maanteetransport) HKSi alla ning vastavalt vähendada jõupingutuste jagamise määruse kohaldamisala;

3.viia teatavad sektorid HKSi alla (kõik fossiilkütuste põletamise sektorid) ja lõpetada järk-järgult jõupingutuste jagamise määruse kohaldamine, ühendades jõupingutuste jagamise määruse kohase heite, mis tuleneb põllumajandusest ja ei ole seotud energeetikaga, LULUCFi määruse kohaldamisalasse kuuluva heitega (nn maasektoris), ning hõlmata ülejäänud sektorid asjakohaste kliimapoliitika instrumentide ja konkreetse uue määrusega (vajaduse korral), mille kohaldamisalasse kuuluksid kõik HKSi mittekuuluvad sektorid, mis on praegu hõlmatud jõupingutuste jagamise määrusega.

Esimese ja teise poliitikavariandi puhul käsitletakse mõjuhinnangus ka heite vähendamise eesmärkide suurendamise asjakohast taset, nimelt seda, kas eesmärke tuleks suurendada märkimisväärselt või mõõdukalt, jõupingutuste jaotust liikmesriikide vahel ja nende panust ühise eesmärgi saavutamisse, iga-aastaste heitkoguste eraldamise trajektooride alguspunkti ning HKSi ja LULUCFi paindlikkusmeetmete toimimist.

Seni on ELi HKSi direktiiv, jõupingutuste jagamise määrus ning LULUCFi määrus ühiselt hõlmanud majanduse eri osade kasvuhoonegaaside heidet ning igaühes neist on määratud kindlaks hõlmatud sektorite panus üldeesmärgi saavutamisse. Omaette küsimusi tekitab CO2 hinnastamise kui heite vähendamise olulise vahendi laiendamine uutele sektoritele.

Heitkogustega kauplemise laiendamisest maanteetranspordile ja hoonetele tuleneb vajadus kaaluda jõupingutuste jagamise määruse kohaldamisala, võttes arvesse selle õigusakti tulemuslikkust, kulutõhusust ja õiglust ning kliimapoliitika kui terviku ülesehitust. LULUCFi määruse (s.t selle kohaldamisala) muutmine maakasutust käsitlevaks õigusaktiks võib omakorda mõjutada jõupingutuste jagamise määruse kohaldamisala. LULUCFi määrust puudutavas ettepanekus nähakse aga ette riiklikud eesmärgid maasektori jaoks alles pärast 2030. aastat ning seetõttu ei mõjuta see jõupingutuste jagamise määrust käsitlevat ettepanekut, mida kohaldatakse kuni 2030. aastani. Mõjuhinnangus on kaalutud ja hinnatud erinevaid jõupingutuste jagamise määruse kohaldamisala variante, eelkõige seda, kas sektor hõlmatakse nii jõupingutuste jagamise määrusega kui ka HKSiga ja/või kas maakasutust käsitlev õigusakt mõjutaks 2030. aastaks ELi üldeesmärgi saavutamist.

HKSi kohaldamine sellistes sektorites nagu hooned ja maanteetransport kataks umbes poole praeguse jõupingutuste jagamise määruse kohaldamisalasse kuuluvast heitest. Nagu ka praeguse HKSi puhul, integreeritakse uue süsteemi korral CO2 hind majandus- ja finantsotsustesse ning see toimib olulise vahendina, mis ergutab kõnealuste sektorite ettevõtjate ja tarbijate kulutõhusaid meetmeid kõigis liikmesriikides. Samal ajal ei tagaks CO2 hind iseenesest asjaomaste sektorite vajalikku ümberkujundamist tõhusal viisil. 2030. aasta kliimaeesmärgi kavas tehti järeldus, et on olemas selge vajadus täiendavate ja sihipäraste poliitikameetmete järele. Need võivad olla suunatud turutõrgetele ja huvide lahknemisele, kiirendada tehnilisi muutusi ja ergutada vajaliku taristu koordineeritud arendamist (nt seoses hoonete renoveerimisega, elektrifitseerimisega ja tööstuses vesinikutehnoloogia kasutamisega).

Seetõttu oleks ennatlik tugineda hoonete ja maanteetranspordi heite vähendamise eesmärgi täitmisel üksnes heitkogustega kauplemisele. See variant väärib nõuetekohast kaalumist jõupingutuste jagamise määruse edaspidisel läbivaatamisel, tuginedes nende kahe sektori puhul heitkogustega kauplemise toimimisest saadud kogemustele.

Eelistatud poliitikavariant on tõsta jõupingutuste jagamise määruses ambitsioonitaset kooskõlas kulutõhususe prognoosidega, et saavutada 2030. aasta kliimaeesmärgi kavas 2030. aastaks seatud üldine kliimaeesmärk. Heitkogustega kauplemise laiendamist uutele sektoritele, s.t maanteetranspordile ja hoonetele, samas jättes need sektorid jõupingutuste jagamise määruse kohaldamisalasse, käsitatakse jõupingutuste jagamise määruse eesmärgi saavutamisele kaasaaitamisena, mitte selle asendamisena.

Riiklike eesmärkide suurendamine jõupingutuste jagamise määruse raames eeldab selle õigusakti õigluse ja kulutõhususe läbivaatamist. Õigluse osas jõuti hindamisel järeldusele, et endiselt on asjakohane kasutada eesmärkide kehtestamise ajakohastatud meetodit, mis põhineb SKP-l elaniku kohta, kohaldades samas piiratud arvul sihtotstarbelisi korrektsioone kulutõhususega seotud probleemide lahendamiseks. Üldiselt aitab see saavutada kõnealustes sektorites elaniku kohta arvestatava heite ühtlustumise kogu ELis.

Maksimaalse kulutõhususe tagamist silmas pidades eeldatakse, et kõrgema ambitsioonitaseme korral, mis kajastub jõupingutuste jagamise määruses sätestatavas ELi 40 % eesmärgis, kasutatakse kõiki olemasolevaid paindlikkusmeetmeid. Paindlikkusmeetmeid peetakse nii nende ulatuse kui ka toimimise mõttes üldise poliitika suurema kulutõhususe tagamise seisukohast asjakohasteks.

Aastateks 2023–2030 tuleb kehtestada uued siduvad riiklikud piirmäärad, mis on väljendatud aastaks eraldatud heitkogustena ja mis viivad järk-järgult iga liikmesriigi 2030. aasta eesmärgi saavutamiseni. Aastateks 2023, 2024 ja 2025 eraldatavad heitkogused arvutatakse 2005. ja 2016.–2018. aasta kasvuhoonegaaside heitkoguste andmete põhjal, mille komisjon vaatab läbi vastavalt jõupingutuste jagamise määruse artikli 4 lõikele 3. Suurema täpsuse huvides võetakse aastateks 2026–2030 eraldatavate heitkoguste arvutamisel aluseks iga liikmesriigi 2021., 2022. ja 2023. aasta keskmine kasvuhoonegaaside heide pärast seda, kui komisjon on riiklikud inventuuriandmed 2025. aastal põhjalikult läbi vaadanud.

Lisaks vaatab komisjon 2027. aastal riiklikud inventuuriandmed põhjalikult läbi, et jälgida jõupingutuste jagamise määruse täitmist, nagu on sätestatud energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määruse artiklis 38. Komisjon määrab rakendusaktidega kindlaks nende kahe põhjaliku läbivaatamise ulatuse, et vältida ülesannete tarbetut dubleerimist.

Selleks et tagada piisavate leevendusmeetmete võtmine kuni 2030. aastani, nähakse Euroopa kliimamäärusega ette, et netosidumise panus 2030. aastaks seatud kasvuhoonegaaside netoheite vähemalt 55 %lise vähendamise eesmärgi saavutamisse piirdub 225 miljoni CO2-ekvivalenttonniga. See Euroopa kliimamääruse säte ei piira liidu õigusaktide muutmist. LULUCFi määruse ambitsioonitaseme kavandatud tõstmine ja LULUCFi olemasoleva paindlikkusmeetme kasutamise jagamine kahele 5-aastasele nõuete täitmise perioodile vähendavad kliimamääruse nõuete täitmata jätmise tõenäosust. Siiski on jõupingutuste jagamise määruse kohase paindlikkusmeetme kasutamise võimaldamine LULUCFi sektorite puhul ja vastupidisel juhul paindlikkusmeetme piiratud kasutamise sätestamine kasulik selleks, et võimaldada liikmesriikidel oma individuaalseid kohustusi tõhusalt täita.

Tehakse ettepanek luua uus mehhanism lisareservi näol. Liikmesriigid võivad otsustada selle kasutamisest loobuda. Selle reservi saab kasutusele võtta alles siis, kui kliimamääruse nõuded on täidetud, et saavutada vastavus jõupingutuste jagamise määruse riiklikele eesmärkidele, kandes kasutamata LULUCFi sidumiskogused 24 teise nõuete täitmise perioodi lõpus üle neid koguseid vajavatele liikmesriikidele. Reservi kasutamine sõltub eesmärkide ületamisest LULUCFi sektoris.

• Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine 

Arvestades komisjoni kohustust tagada parem õigusloome, koostati ettepanek kaasavalt, järgides täieliku läbipaistvuse ja sidusrühmade pideva osaluse põhimõtteid.

Jõupingutuste jagamise määrusega seatakse liikmesriikidele riiklikul tasandil heitkoguste vähendamise eesmärgid. Seega on liikmesriikide otsustada, kuidas need eesmärgid saavutada (subsidiaarsuse kaalutlustel). Käesoleva ettepanekuga, millega muudetakse eesmärke, mille iga liikmesriik peab 2030. aastaks saavutama, ei kaasne täiendavat halduskoormust riikide ametiasutustele kui peamistele asjaosalistele, kellele jõupingutuste jagamise määrus selles osas on suunatud.

• Põhiõigused 

Ettepanekuga austatakse põhiõigusi ja järgitakse eeskätt Euroopa Liidu põhiõiguste hartas 25 tunnustatud põhimõtteid. Ettepanek aitab eelkõige kaasa eesmärgile tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse säästva arengu põhimõtte kohaselt, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 37.

4.MÕJU EELARVELE 

Jõupingutuste jagamise määruse muutmise ettepaneku hea rakendamine on äärmiselt oluline ettepaneku eesmärkide ja Euroopa kliimamääruses sätestatud eesmärkide saavutamiseks. Jõupingutuste jagamise määruse eesmärkide suurendamine tähendab, et riiklikul tasandil tuleb võtta täiendavaid meetmeid ja liikmesriikidel tuleb rakendada rangemaid kliimastrateegiaid. Seepärast on vaja viie aasta jooksul (2023–2027) rakendada suutlikkuse suurendamise toetusmeetmeid, mis võimaldavad liikmesriikidel rangema õigusraamistikuga kohaneda. Toetusmeetmete hinnanguline kogumaksumus on 1 750 000 eurot.

Ettepanekuga muudetakse ka jõupingutuste jagamise määruse artiklis 7 sätestatud LULUCFi paindlikkusmeedet ja luuakse uus vabatahtlik reserv ehk lisareserv, et aidata liikmesriikidel saavutada nende individuaalsed eesmärgid, võimaldades neil kasutada aastatel 2026–2030 tekkinud kasutamata netosidumist, tingimusel et 2030. aastaks saavutatakse liidu heite 55 %lise vähendamise eesmärk, kusjuures netosidumise maksimaalne panus on 225 miljonit CO2-ekvivalenttonni, nagu on sätestatud Euroopa kliimamääruses. Need muudatused eeldavad kohandusi liidu registris, mis tuleb teha välise töövõtja toetusel, mille hinnanguline maksumus on 600 000 eurot.

Eespool nimetatud ülesannete täitmiseks on vaja suurendada ka komisjoni talituste suutlikkust, milleks on vaja kolme uut AD-kategooria ametikohta, mis toetavad ka kaasotsustamismenetlust. Üksikasjalik teave käesoleva ettepaneku mõju kohta ELi eelarvele on esitatud ettepanekule lisatud finantsselgituses.

Infotehnoloogia arendamise ja hangetega seotud valikud peab eelnevalt heaks kiitma Euroopa Komisjoni infotehnoloogia ja küberturvalisuse nõukogu.

5.MUU TEAVE 

• Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord 

Läbipaistev ja korrapärane aruandlus liikmesriikide kohustuste täitmise kohta ja ranged vastavuskontrollid on peamised elemendid, mis tagavad ELi heite vähendamise pikaajaliste kohustuste eduka täitmise. Algatusega säilitatakse jõupingutuste jagamise määruses ette nähtud nõuete täitmise kord ning tuginemine energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlevas määruses sätestatud tugevale seire-, aruandlus- ja kontrolliraamistikule. Komisjon kasutab edusammude korrapäraseks hindamiseks muu hulgas teavet ja aruandeid, mille liikmesriigid esitavad energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määruse alusel. See hõlmab teavet kasvuhoonegaaside heite, poliitika ja meetmete ning prognooside ja kohanemise kohta. Komisjon kasutab seda teavet ka keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamiseks ja keskkonnaalaste tegevusprogrammide seireks. Liikmesriikidelt saadud teavet võidakse täiendada süstemaatiliste atmosfäärivaatluste – nii kohapealsete vaatluste kui ka kaugseire (nt Copernicuse) andmetega.

Ettepaneku tulemuslikkus 2030. aasta muudetud eesmärkide saavutamisel sõltub liikmesriikide suutlikkusest kohandada oma kavasid ja strateegiaid, et jõulisemalt reageerida kliimamuutustega seotud probleemidele. Sellega seoses kehtestab komisjon suutlikkuse suurendamise meetmed, et toetada liikmesriike muudetud eesmärkide kajastamisel oma kliimakavades ja -strateegiates, sealhulgas lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades.

Käesoleva algatusega säilitatakse ka läbivaatamissätted, mille kohaselt peab komisjon kuue kuu jooksul pärast igakordset Pariisi kliimakokkuleppe artikli 14 kohaselt kokku lepitud ülemaailmset kokkuvõtet esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse toimimise kohta. Esimene ülemaailmne kokkuvõte tehakse 2023. aastal ja edaspidi tehakse neid iga viie aasta järel.

Samuti vaadatakse läbi jõupingutuste jagamise määruse asjakohasus reguleeriva vahendina ja selle kohaldamisala seoses kliima- ja energiaraamistiku arendamisega pärast 2030. aastat, võttes arvesse eri õigusaktide koostoimet, eelkõige heitkogustega kauplemise laiendamist uutele sektoritele ning põllumajandusliku maakasutuse ja metsanduse samba reguleerimist.

• Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus

Artikkel 1 

See artikkel sisaldab kõiki jõupingutuste jagamise määruse kavandatud muudatusi, nimelt:

1)artikkel 1 reguleerimiseseme kohta: ajakohastatakse viidet jõupingutuste jagamise määruse kohasele ELi tasandi heite vähendamise eesmärgile;

2)artikkel 2 kohaldamisala kohta: kohandatakse kohaldamisala määratlust, võttes arvesse ettepanekut lisada meretransport direktiivi 2003/87/EÜ I lisasse;

3)artikli 4 lõiked 2 ja 3 heitetasemete kohta aastatel 2021–2030: ajakohastatakse raamistikku, mille alusel komisjon kehtestab liikmesriikide uued iga-aastased heitkogused aastateks 2023–2030. Uus raamistik hõlmab riikidele aastaks eraldatud heitkoguste ajakohastamist uute andmete põhjal, mis muutuvad kättesaadavaks alles 2025. aastal. Võttes arvesse ebakindlust seoses COVID-19 pandeemia mõjuga majandusele keskpikas perspektiivis ja majanduse taastumise kiirusega, võimaldab 2025. aastal toimuv läbivaatamine kohandada 2026.–2030. aastaks eraldatud heitkoguseid, tagamaks, et need ei ole liiga leebed ega liiga ranged;

4)artikli 6 uus lõige 3a ELi HKSi paindlikkusmeetme kohta: Maltale antakse tähtaeg, mille jooksul ta peab teatama, kas ta kavatseb kasutada oma suuremat HKSi paindlikkusmeedet. See uus tähtaeg on vajalik, arvestades, et Maltal on tema majanduse eripära tõttu võimalik kasutada suuremat HKSi paindlikkusmeedet jõupingutuste jagamise määruse II lisa muutmise kaudu;

5)artikkel 7 maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tuleneva sidumise kasutamise kohta: LULUCFi paindlikkusmeetme kasutamine jagatakse kahele viieaastasele perioodile ja kummagi perioodi suhtes kohaldatakse ülempiiri, mis vastab poolele kogumahust; lõige 2 jäetakse välja, kuna III lisa pealkirja kavandatud muutmine toimub jõupingutuste jagamise määruse kavandatava muutmise kaudu (vt punkt 9 allpool);

6)lisatakse uus artikkel (artikkel 11a): sellega luuakse vabatahtlik lisareserv (mille moodustavad teise nõuete täitmise perioodi lõpus kasutamata LULUCFi sidumiskogused), mida liikmesriigid saavad kasutada oma jõupingutuste jagamise määruse kohasele 2030. aasta eesmärgile vastavuse tagamiseks, tingimusel et saavutatakse ELi tasandi 55 %lise vähendamise eesmärk ja netosidumise maksimaalne panus vastavalt Euroopa kliimamäärusele on 225 miljonit CO2-ekvivalenttonni. See täiendav paindlikkusmeede aitab liikmesriikidel, kellel võib esineda raskusi nii jõupingutuste jagamise määrusega kui ka LULUCFi määrusega hõlmatud sektorites rangemate riiklike eesmärkide saavutamisel, tagada vastavus eesmärgile alles perioodi lõpus;

7)I lisa liikmesriikides kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohta: kehtestatakse liikmesriikide uued heitkoguste vähendamise eesmärgid 2030. aastaks võrreldes jõupingutuste jagamise määrusega hõlmatud sektorite 2005. aasta tasemega;

8)II lisa HKSi paindlikkusmeetme kohta: Malta puhul suurendatakse HKSi paindlikkusmeetme piirmäära 2 %lt 7 %le;

9)III lisa: pealkirja muudetakse vastavalt artikli 7 uuele tekstile.

2021/0200 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega muudetakse määrust (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 192 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust 26 ,

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust 27 ,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)2015. aasta detsembris ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkulepe (edaspidi „Pariisi kliimakokkulepe“) jõustus 2016. aasta novembris. Selle osalised leppisid kokku hoida maailma keskmise temperatuuri tõus industriaalühiskonna eelse tasemega võrreldes oluliselt alla 2°C ning teha jõupingutusi, et piirata temperatuuri tõus 1,5°C-ga võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega.

(2)Liit on kehtestanud õigusraamistiku, et saavutada 2030. aastaks seatud eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 40 %, mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks 2014. aastal enne Pariisi kokkuleppe jõustumist. Selle eesmärgi saavutamiseks vastu võetud õigusaktide hulka kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87/EÜ 28 (millega luuakse liidus kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/841 29 (millega nõutakse liikmesriikidelt maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tuleneva kasvuhoonegaaside heite ja sidumise tasakaalustamist) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/842, 30 millega kehtestatakse riiklikud eesmärgid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks 2030. aastaks sektorites, mis ei ole hõlmatud direktiiviga 2003/87/EÜ ega määrusega 2018/841.

(3)Euroopa rohelises kokkuleppes 31 on esitatud ulatuslikud üksteist vastastikku tugevdavad meetmed ja algatused, mille eesmärk on saavutada liidus 2050. aastaks kliimaneutraalsus, ning uus majanduskasvu strateegia, mille eesmärk on muuta liit õiglaseks ja jõukaks, nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus majanduskasv on ressursikasutusest lahutatud. Samuti on selle eesmärk kaitsta, säilitada ja suurendada liidu looduskapitali ning kaitsta kodanike tervist ja heaolu keskkonnaga seotud riskide ja mõjude eest. Samas mõjutab see üleminek naisi ja mehi erinevalt ning avaldab eriti suurt mõju teatavatele ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, nagu eakamad inimesed, puuetega inimesed ja rassilise või etnilise vähemuse taustaga inimesed. Seepärast tuleb tagada, et üleminek oleks õiglane ja kaasav, nii et kedagi ei jäetaks kõrvale.

(4)Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/1119 32 („Euroopa kliimamäärus“) on liit sätestanud oma eesmärgi saavutada 2050. aastaks kogu majandust hõlmav kliimaneutraalsus. Kõnealuse määrusega on kehtestatud ka siduv kohustus vähendada liidusisest kasvuhoonegaaside netoheidet (heide pärast neeldajates sidumise mahaarvamist) 2030. aastaks vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega.

(5)Nende kohustuste täitmiseks ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kliimakokkuleppe 33 kohase liidu osaluse tagamiseks tuleks liidu õigusraamistikku kohandada, et saavutada kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk.

(6)Määruses (EL) 2018/842 on sätestatud aastateks 2021–2030 liikmesriikide kohustused vähima nõutava panuse osas, et saavutada liidu eesmärk vähendada kõnealuse määruse artikliga 2 hõlmatud sektorites kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 30 % võrreldes 2005. aasta tasemega. Samuti on selles sätestatud eeskirjad aastaks eraldatavate heitkoguste kindlaksmääramise kohta ja eeskirjad, mille alusel hinnatakse liikmesriikide edusamme miinimumeesmärkide täitmisel.

(7)Määruse (EL) 2018/842 kohaldamisala jääb samaks, kuigi heitkogustega kauplemist hakatakse kohaldama ka maantee- ja meretranspordi ning hoonete kasvuhoonegaaside heite suhtes. Seega kohaldatakse määrust (EL) 2018/842 jätkuvalt liidusisesest laevandusest tuleneva kasvuhoonegaaside heite suhtes, kuid mitte rahvusvahelisest laevandusest tuleneva kasvuhoonegaaside heite suhtes. Liikmesriigi kasvuhoonegaaside heide, mis kuulub määruse (EL) 2018/842 kohaldamisalasse ja mida tuleb vastavuskontrollide tegemisel arvesse võtta, määratakse ka edaspidi kindlaks pärast inventuuriandmete läbivaatamist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/1999 34 .

(8)Komisjon sedastas oma 17. septembri 2020. aasta teatises, 35  et 2030. aastaks seatud suurendatud üldeesmärki on võimalik saavutada ainult juhul, kui kõik sektorid annavad oma panuse.

(9)Euroopa Ülemkogu märkis oma 11. detsembri 2020. aasta järeldustes, et liit saavutab 2030. aasta eesmärgi ühiselt ja võimalikult kulutõhusal viisil, et selles jõupingutuses osalevad kõik liikmesriigid, võttes arvesse õigluse ja solidaarsuse kaalutlusi ning seejuures kedagi kõrvale jätmata, ning et uus 2030. aasta eesmärk tuleb saavutada viisil, mis säilitab liidu konkurentsivõime ning võtab arvesse liikmesriikide, sealhulgas saartel asuvate liikmesriikide ja saarte erinevaid lähtepositsioone, konkreetseid riiklikke olusid ning heitkoguste vähendamise potentsiaali, samuti tehtud jõupingutusi.

(10)Selleks et saavutada kasvuhoonegaaside heite 55 %lise vähendamise eesmärk, tuleb määrusega (EL) 2018/842 hõlmatud sektorites heitkoguseid järk-järgult vähendada, kuni need kahanevad 2030. aastaks 2005. aasta tasemega võrreldes 40 % võrra.

(11)Selleks tuleb iga liikmesriigi kasvuhoonegaaside heite vähendamise 2030. aasta eesmärki muuta. Kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi muutmisel tuleks kasutada sama metoodikat, mida järgiti määruse (EL) 2018/842 esmakordsel vastuvõtmisel, mil liikmesriikide panuste kindlaksmääramisel võeti arvesse nende erinevat suutlikkust ja kulutõhususe võimalusi, et tagada jõupingutuste õiglane ja tasakaalustatud jaotumine. Seega tuleks 2030. aastaks iga liikmesriigi kasvuhoonegaaside heite vähendamise maksimaalse taseme kindlaksmääramisel lähtuda käesoleva määrusega hõlmatud kasvuhoonegaaside heite läbivaadatud tasemest 2005. aastal, võtmata arvesse selliste käitiste tõendatud kasvuhoonegaaside heidet, mis tegutsesid 2005. aastal ja mis kaasati liidu heitkogustega kauplemise süsteemi alles pärast 2005. aastat.

(12)Seetõttu on vaja alates käesoleva määruse vastuvõtmise aastast kehtestada uued siduvad riiklikud piirmäärad, mis on väljendatud aastaks eraldatud heitkogustena ja mis viivad järk-järgult iga liikmesriigi 2030. aasta eesmärgi saavutamiseni, kuid jätta kehtima sellele eelnevateks aastateks kehtestatud iga-aastased piirmäärad, mis on sätestatud komisjoni rakendusotsuses (EL) 2020/2126 36 .

(13)COVID-19 pandeemia on mõjutanud liidu majandust ja heite taset määral, mida ei ole veel võimalik täielikult kvantifitseerida. Teisest küljest on liit kasutusele võtnud oma seni suurima stiimulite paketi, mis võib mõjutada ka heite taset. Selle ebakindluse tõttu on asjakohane heiteandmed 2025. aastal läbi vaadata ja vajaduse korral kohandada aastaks eraldatud heitkoguseid.

(14)Seega on asjakohane 2026.–2030. aastaks eraldatud heitkoguseid 2025. aastal ajakohastada. Ajakohastamine peaks põhinema riiklike inventuuriandmete põhjalikul läbivaatamisel komisjoni poolt eesmärgiga määrata kindlaks iga liikmesriigi 2021., 2022. ja 2023. aasta keskmine kasvuhoonegaaside heide.

(15)Määruse (EL) 2018/842 kohaselt võib mõne liikmesriigi poolt määruse (EL) 2018/842 nõuete täitmisel arvesse võtta Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemis piiratud hulga heitkoguste ühikute kehtetuks tunnistamist. Võttes arvesse Malta majanduse erilist struktuuri, on kõnealuse liikmesriigi riiklik vähendamiseesmärk, mis põhineb sisemajanduse koguproduktil elaniku kohta, oluliselt suurem kui tema kulutõhus vähendamispotentsiaal. Seetõttu on asjakohane suurendada Malta võimalust kasutada kõnealust paindlikkusmeedet, seadmata seejuures ohtu liidu heite vähendamise eesmärki 2030. aastaks.

(16)Lisaks sellele paindlikkusmeetmele võib liikmesriikide poolt määruse (EL) 2018/842 nõuete täitmisel arvesse võtta maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest (LULUCF) tuleneva netosidumise ja netoheite piiratud koguseid („LULUCFi paindlikkusmeede“). Selleks et tagada piisavate leevendusmeetmete rakendamine kuni 2030. aastani, on asjakohane piirata LULUCFi paindlikkusmeetme kasutamist, jagades selle paindlikkusmeetme kasutamise kahele eraldi perioodile ja kehtestades kummalegi perioodile ülempiiri, mis vastab poolele määruse (EL) 2018/842 III lisas sätestatud maksimaalsest netosidumise kogusest. Samuti on asjakohane viia III lisa pealkiri kooskõlla määruse (EL) 2018/841 muutmisega, mida tehti komisjoni 28. oktoobri 2020. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2021/268 37 . Seetõttu ei ole enam vaja määruses (EL) 2018/842 sätestada õiguslikku alust, mis võimaldaks komisjonil võtta vastu delegeeritud õigusakte, et muuta määruse III lisa pealkirja. Seepärast tuleks määruse (EL) 2018/842 artikli 7 lõige 2 välja jätta.

(17)Võttes arvesse, et määrusega (EL) 2018/841 nähakse alates 2026. aastast ette rangem nõuete täitmise kord, on asjakohane kaotada aastatel 2026–2030 liikmesriigi maasektoris tekkinud ja sidumist ületava kasvuhoonegaaside heite mahaarvamine. Seepärast tuleks artikli 9 lõiget 2 vastavalt muuta.

(18)Määruse (EL) 2018/841 kohaste suuremate eesmärkide seadmine vähendab liikmesriikide suutlikkust tekitada netosidumise koguseid, mida saab kasutada määruse (EL) 2018/842 nõuete täitmiseks. Lisaks piirab LULUCFi paindlikkusmeetme kasutamise jagamine kahele erinevale perioodile veelgi võimalust kasutada netosidumist määruse (EL) 2018/842 nõuete täitmiseks. Selle tulemusena võib mõnel liikmesriigil tekkida määruse (EL) 2018/842 kohaste eesmärkide täitmisel raskusi ning mõningates – samades või teistes – liikmesriikides võivad tekkida netosidumise kogused, mida ei saa kasutada määruse (EL) 2018/842 nõuete täitmiseks. Tingimusel et määruse (EL) 2021/1119 artiklis 3 sätestatud liidu eesmärgid täidetakse, eelkõige seoses netosidumise maksimaalse panusega, on asjakohane luua uus vabatahtlik mehhanism lisareservi näol, mis aitab liikmesriikidel oma kohustusi täita.

(19)Seepärast tuleks määrust (EL) 2018/842 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EL) 2018/842 muudetakse järgmiselt.

1)Artiklis 1 asendatakse protsendimäär „30 %“ protsendimääraga „40 %“.

2)Artikli 2 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„Käesolevat määrust kohaldatakse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma energeetika, tööstusprotsesside ja tootekasutuse, põllumajanduse ja jäätmete allikakategooriatest tuleneva kasvuhoonegaaside heite suhtes, mis on kindlaks määratud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/1999*, ning seda ei kohaldata direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetletud tegevusalade, v.a meretranspordi tegevusala, heite suhtes.“

*  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

3)Artikli 4 lõiked 2 ja 3 asendatakse järgmisega:

„2. Võttes arvesse käesoleva määruse artiklites 5, 6 ja 7 sätestatud paindlikkusmeetmeid ja artikli 10 lõike 2 kohast kohandamist ning võimalikke otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 7 kohaldamisest tulenevaid mahaarvamisi, tagab iga liikmesriik, et tema kasvuhoonegaaside heide:

a) ei ületa 2021. ja 2022. aastal piirmäära, mille aluseks on lineaarne trajektoor, mille alguspunktiks on 2016., 2017. ja 2018. aasta kasvuhoonegaaside heitkoguste keskmine, mis määratakse kindlaks vastavalt käesoleva artikli lõikele 3, ning lõpp-punktiks on 2030. aastaks sellele liikmesriigile käesoleva määruse I lisa veerus 1 kehtestatud piirmäär. Liikmesriigi lineaarse trajektoori alguspunktiks võetakse viis kaheteistkümnendikku vahemaast aastate 2019 ja 2020 vahel või 2020. aasta, olenevalt sellest, kumb tähendab konkreetse liikmesriigi puhul väiksemat lubatud heitkogust;

b) ei ületa 2023., 2024. ja 2025. aastal piirmäära, mille aluseks on lineaarne trajektoor, mille alguspunktiks on sellele liikmesriigile 2022. aastaks eraldatud heitkogus, mis määratakse kindlaks vastavalt käesoleva artikli lõikele 3, ning lõpp-punktiks on 2030. aastaks sellele liikmesriigile käesoleva määruse I lisa veerus 2 kehtestatud piirmäär;

c) ei ületa aastatel 2026–2030 piirmäära, mille aluseks on 2024. aastast algav lineaarne trajektoor, mille alguspunktiks on liikmesriigi poolt määruse (EL) 2018/1999 artikli 26 kohaselt esitatud 2021., 2022. ja 2023. aasta kasvuhoonegaaside heitkoguste keskmine ning lõpp-punktiks on 2030. aastaks sellele liikmesriigile käesoleva määruse I lisa veerus 2 kehtestatud piirmäär.

3. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, milles kehtestatakse igale liikmesriigile aastateks 2021–2030 vastavalt lõikes 2 sätestatud lineaarsetele trajektooridele eraldatud heitkogused CO2-ekvivalenttonnides.

2021. ja 2022. aastaks eraldatavate heitkoguste kindlaksmääramisel lähtub komisjon liikmesriikide poolt määruse (EL) nr 525/2013 artikli 7 alusel 2005. aasta ja 2016.–2018. aasta kohta esitatud kõige uuemate riiklike inventuuriandmete põhjalikust läbivaatamisest ning esitab iga liikmesriigi 2005. aasta kasvuhoonegaaside heite väärtuse, mida kasutatakse nendeks aastateks eraldatavate heitkoguste kindlaksmääramiseks.

2023., 2024. ja 2025. aastaks eraldatavate heitkoguste kindlaksmääramisel lähtub komisjon teise lõigu kohasest liikmesriigi 2005. aasta kasvuhoonegaaside heite väärtusest ning teises lõigus osutatud 2016., 2017. ja 2018. aasta riiklike inventuuriandmete läbivaadatud väärtustest.

2026.–2030. aastaks eraldatavate heitkoguste kindlaksmääramisel lähtub komisjon teise lõigu kohasest liikmesriigi 2005. aasta kasvuhoonegaaside heite väärtusest ning liikmesriikide poolt määruse (EL) 2018/1999 artikli 26 alusel 2021., 2022. ja 2023. aasta kohta esitatud kõige uuemate riiklike inventuuriandmete põhjalikust läbivaatamisest.“

4)Artiklisse 6 lisatakse lõige 3a:

„3a. Malta teatab komisjonile 31. detsembriks 2023, kas ta kavatseb artikli 9 nõuete täitmiseks kasutada lõikes 1 osutatud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute piiratud kehtetuks tunnistamist kuni protsendimäärani, mis on sätestatud iga aasta kohta ajavahemikul 2025–2030 käesoleva määruse II lisas.“

5)Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

a)    pealkiri asendatakse järgmisega:

„Maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tuleneva netosidumise täiendav kasutamine“

b)    lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

i)    sissejuhatav lause asendatakse järgmisega:

„Kui liikmesriigi kasvuhoonegaaside heide ületab talle asjaomaseks aastaks eraldatud aastast heitkogust, sealhulgas võimalikku käesoleva määruse artikli 5 lõike 3 kohaselt üle kantud heitkogust, võib käesoleva määruse artikli 9 nõuete täitmiseks asjaomase aasta puhul arvesse võtta määruse (EL) 2018/841 kohaldamisalasse kuuluvatest kombineeritud maa-arvestuskategooriatest tuleneva kogu netosidumise ja netoheite summale vastavat kogust, tingimusel et:“;

ii)    punkt a asendatakse järgmisega:

„a) liikmesriigi poolt aastate 2021–2025 puhul arvesse võetav kumulatiivne kogus ei ületa poolt asjaomasele liikmesriigile käesoleva määruse III lisas kehtestatud kogu netosidumise maksimumkogusest;

aa) liikmesriigi poolt aastate 2026–2030 puhul arvesse võetav kumulatiivne kogus ei ületa poolt asjaomasele liikmesriigile käesoleva määruse III lisas kehtestatud kogu netosidumise maksimumkogusest;“

iii)    lõige 2 jäetakse välja.

6)Artikli 9 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Kui liikmesriigi kasvuhoonegaaside heide ületab määruse (EL) 2018/841 artiklis 4 osutatud ajavahemikul 2021–2025 kõnealuse määruse artikli 12 kohaselt kindlaks määratud sidumist, arvab põhihaldaja asjaomasele liikmesriigile aastaks eraldatud heitkogustest maha koguse, mis on võrdne kõnealuste aastate ülemääraste kasvuhoonegaaside heitkogustega CO2-ekvivalenttonnides.“

7)Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 11a

Lisareserv

1. Kui liit on 2030. aastaks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1119** artikliga 3 vähendanud kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega ja võttes arvesse netosidumise maksimaalset panust, luuakse liidu registris lisareserv.

2. Liikmesriigid, kes otsustavad lisareservi mitte panustada ega seda kasutada, teatavad oma otsusest komisjonile hiljemalt kuus kuud pärast käesoleva määruse jõustumist.

3. Lisareserv koosneb osalevates liikmesriikides ajavahemikul 2026–2030 tekkinud netosidumise kogustest, mis ületavad nende määruse (EL) 2018/841 kohaseid eesmärke ja millest on maha arvatud järgmine:

a)määruse (EL) 2018/841 artiklite 11–13b alusel kasutatud paindlikkusmeetmed;

b)kogused, mida on nõuete täitmiseks arvesse võetud käesoleva määruse artikli 7 kohaselt.

4. Kui lõike 1 kohaselt luuakse lisareserv, võib osalev liikmesriik seda kasutada, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)liikmesriigi kasvuhoonegaaside heide ületab talle 2026.–2030. aastaks eraldatud heitkoguseid;

b)liikmesriik on kasutanud ära artikli 5 lõigete 2 ja 3 kohased paindlikkusmeetmed;

c)liikmesriik on maksimaalselt kasutanud netosidumist vastavalt artiklile 7, isegi kui kõnealune kogus ei küündi III lisas sätestatud tasemeni; ning

d)liikmesriik ei ole teinud artikli 5 kohaseid netoloovutusi teistele liikmesriikidele.

5. Liikmesriik, kes vastab lõikes 4 sätestatud tingimustele, saab lisareservist maksimaalselt tema puudujäägi ulatuses täiendava koguse, mida kasutatakse artikli 9 nõuete täitmiseks.

Kui kõikide käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud tingimustele vastavate liikmesriikide saadav ühine kogus ületab käesoleva artikli lõike 3 kohaselt lisareservi eraldatud kogust, vähendatakse iga nimetatud liikmesriigi saadavat kogust proportsionaalselt.“

** Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 9.7.2021, lk 1).

8)Määruse (EL) 2018/842 I lisa asendatakse käesoleva määruse lisaga.

9)II lisas asendatakse Maltat käsitlev kanne järgmisega:

10)III lisa pealkiri asendatakse järgmisega:

„MÄÄRUSEGA (EL) 2018/841 HÕLMATUD MAAKATEGOORIATEST TULENEVATE NETOSIDUMISTE KOGUSUMMA, MIDA LIIKMESRIIGID VÕIVAD VASTAVALT KÄESOLEVA MÄÄRUSE ARTIKLI 7 LÕIKE 1 PUNKTILE a AASTATEL 2021–2030 NÕUETE TÄITMISEKS ARVESSE VÕTTA“

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

FINANTSSELGITUS

Sisukord

1.ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK

1.1.Ettepaneku/algatuse nimetus

1.2.Asjaomased poliitikavaldkonnad

1.3.Ettepanek/algatus käsitleb

1.4.Eesmärgid

1.4.1.Üldeesmärgid

1.4.2.Erieesmärgid

1.4.3.Oodatavad tulemused ja mõju

1.4.4.Tulemusnäitajad

1.5.Ettepaneku/algatuse põhjendused

1.5.1.Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetavad vajadused, sealhulgas algatuse rakendamise üksikasjalik ajakava

1.5.2.ELi meetme lisaväärtus (see võib tuleneda eri teguritest, nagu kooskõlastamisest saadav kasu, õiguskindlus, suurem tõhusus või vastastikune täiendavus). Käesoleva punkti kohaldamisel tähendab „ELi meetme lisaväärtus“ väärtust, mis tuleneb liidu sekkumisest ja lisandub väärtusele, mille liikmesriigid oleksid muidu üksi loonud.

1.5.3.Samalaadsetest kogemustest saadud õppetunnid

1.5.4.Kooskõla mitmeaastase finantsraamistikuga ja võimalik koostoime muude asjaomaste meetmetega

1.5.5.Erinevate kasutada olevate rahastamisvõimaluste, sealhulgas vahendite ümberpaigutamise võimaluste hinnang

1.6.Ettepaneku/algatuse kestus ja finantsmõju

1.7.Ettenähtud eelarve täitmise viisid

2.HALDUSMEETMED

2.1.Järelevalve ja aruandluse eeskirjad

2.2.Haldus- ja kontrollisüsteem(id)

2.2.1.Eelarve täitmise viisi(de), rahastamise rakendamise mehhanismi(de), maksete tegemise korra ja kavandatava kontrollistrateegia selgitus

2.2.2.Teave kindlakstehtud riskide ja nende vähendamiseks kasutusele võetud sisekontrollisüsteemi(de) kohta

2.2.3.Kontrollide kulutõhususe (kontrollikulude suhe hallatavate vahendite väärtusse) hinnang ja põhjendus ning prognoositav veariski tase (maksete tegemise ja sulgemise ajal)

2.3.Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmise meetmed

3.ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU

3.1.Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub

3.2.Ettepaneku hinnanguline finantsmõju assigneeringutele

3.2.1.Hinnanguline mõju tegevusassigneeringutele – ülevaade

3.2.2.Tegevusassigneeringutest rahastatav väljund (hinnang)

3.2.3.Hinnanguline mõju haldusassigneeringutele – ülevaade

3.2.4.Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga

3.2.5.Kolmandate isikute rahaline osalus

3.3.Hinnanguline mõju tuludele

FINANTSSELGITUS

1.ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK 

1.1.Ettepaneku/algatuse nimetus

1.2.Asjaomased poliitikavaldkonnad 

1.3.Ettepanek/algatus käsitleb 

◻ uut meedet 

◻ uut meedet, mis tuleneb katseprojektist / ettevalmistavast meetmest 38  

✓ olemasoleva meetme pikendamist 

◻ ühe või mitme meetme ümbersuunamist teise või uude meetmesse või ühendamist teise või uue meetmega 

1.4.Eesmärgid

1.4.1.Üldeesmärgid

1.4.2.Erieesmärgid

1.4.3.Oodatavad tulemused ja mõju

Märkige, milline peaks olema ettepaneku/algatuse oodatav mõju toetusesaajatele/sihtrühmale.

1.4.4.Tulemusnäitajad

Märkige, milliste näitajate abil jälgitakse edusamme ja saavutusi.

1.5.Ettepaneku/algatuse põhjendused 

1.5.1.Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetavad vajadused, sealhulgas algatuse rakendamise üksikasjalik ajakava

1.5.2.ELi meetme lisaväärtus (see võib tuleneda eri teguritest, nagu kooskõlastamisest saadav kasu, õiguskindlus, suurem tõhusus või vastastikune täiendavus). Käesoleva punkti kohaldamisel tähendab „ELi meetme lisaväärtus“ väärtust, mis tuleneb liidu sekkumisest ja lisandub väärtusele, mille liikmesriigid oleksid muidu üksi loonud.

1.5.3.Samalaadsetest kogemustest saadud õppetunnid

1.5.4.Kooskõla mitmeaastase finantsraamistikuga ja võimalik koostoime muude asjaomaste meetmetega

1.5.5.Erinevate kasutada olevate rahastamisvõimaluste, sealhulgas vahendite ümberpaigutamise võimaluste hinnang

1.6.Ettepaneku/algatuse kestus ja finantsmõju

◻ Piiratud kestusega

–◻    hõlmab ajavahemikku [PP/KK]AAAA–[PP/KK]AAAA

–◻    finantsmõju kulukohustuste assigneeringutele avaldub ajavahemikul AAAA–AAAA ja maksete assigneeringutele ajavahemikul AAAA–AAAA.

✓ Piiramatu kestusega

1.7.Ettenähtud eelarve täitmise viisid 39  

✓ Eelarve otsene täitmine komisjoni poolt

✓ oma talituste kaudu, sealhulgas kasutades liidu delegatsioonides töötavat komisjoni personali;

◻    rakendusametite kaudu

◻ Eelarve jagatud täitmine koostöös liikmesriikidega

◻ Eelarve kaudne täitmine, mille puhul eelarve täitmise ülesanded on delegeeritud:

◻    kolmandatele riikidele või nende määratud asutustele;

◻    rahvusvahelistele organisatsioonidele ja nende allasutustele (nimetage);

◻    Euroopa Investeerimispangale ja Euroopa Investeerimisfondile;

◻ finantsmääruse artiklites 70 ja 71 osutatud asutustele;

◻    avalik-õiguslikele asutustele;

◻ avalikke teenuseid osutavatele eraõiguslikele asutustele, kuivõrd nad esitavad piisavad finantstagatised;

◻ liikmesriigi eraõigusega reguleeritud asutustele, kellele on delegeeritud avaliku ja erasektori partnerluse rakendamine ning kes esitavad piisavad finantstagatised;

◻    isikutele, kellele on delegeeritud Euroopa Liidu lepingu V jaotise kohaste ühise välis- ja julgeolekupoliitika erimeetmete rakendamine ja kes on kindlaks määratud asjaomases alusaktis.

Mitme eelarve täitmise viisi valimise korral esitage üksikasjad rubriigis „Märkused“.

Märkused

2.HALDUSMEETMED 

2.1.Järelevalve ja aruandluse eeskirjad 

Märkige sagedus ja tingimused.

2.2.Haldus- ja kontrollisüsteem(id) 

2.2.1.Eelarve täitmise viisi(de), rahastamise rakendamise mehhanismi(de), maksete tegemise korra ja kavandatava kontrollistrateegia selgitus

2.2.2.Teave kindlakstehtud riskide ja nende vähendamiseks kasutusele võetud sisekontrollisüsteemi(de) kohta

2.2.3.Kontrollide kulutõhususe (kontrollikulude suhe hallatavate vahendite väärtusse) hinnang ja põhjendus ning prognoositav veariski tase (maksete tegemise ja sulgemise ajal) 

2.3.Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmise meetmed 

Nimetage rakendatavad või kavandatud ennetus- ja kaitsemeetmed, nt pettustevastase võitluse strateegias esitatud meetmed.

3.ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU 

3.1.Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub 

·Olemasolevad eelarveread

Järjestage mitmeaastase finantsraamistiku rubriigiti ja iga rubriigi sees eelarveridade kaupa

·Uued eelarveread, mille loomist taotletakse: ei ole asjakohane.

3.2.Ettepaneku hinnanguline finantsmõju assigneeringutele 

3.2.1.Hinnanguline mõju tegevusassigneeringutele – ülevaade 

–◻    Ettepanek/algatus ei hõlma tegevusassigneeringute kasutamist

–✓    Ettepanek/algatus hõlmab tegevusassigneeringute kasutamist, mis toimub järgmiselt:

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Selle punkti täitmisel tuleks kasutada haldusalaste eelarveandmete tabelit, mis on esitatud õigusaktile lisatava finantsselgituse lisas (sisekorraeeskirjade V lisa), ja laadida see üles DECIDE’i talitustevahelise konsulteerimise eesmärgil.

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

3.2.2.Tegevusassigneeringutest rahastatav väljund (hinnang) 

kulukohustuste assigneeringud miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

3.2.3.Hinnanguline mõju haldusassigneeringutele – ülevaade 

–◻    Ettepanek/algatus ei hõlma haldusassigneeringute kasutamist

–✓    Ettepanek/algatus hõlmab haldusassigneeringute kasutamist, mis toimub järgmiselt:

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Personali ja muude halduskuludega seotud assigneeringute vajadused kaetakse asjaomase peadirektoraadi poolt kõnealuse meetme haldamiseks juba antud ja/või peadirektoraadi siseselt ümberpaigutatud assigneeringutest, mida vajaduse korral võidakse täiendada nendest lisaassigneeringutest, mis haldavale peadirektoraadile eraldatakse iga-aastase vahendite eraldamise menetluse käigus, arvestades eelarvepiirangutega.

3.2.3.1.Hinnanguline personalivajadus

–◻    Ettepanek/algatus ei hõlma personali kasutamist

–✓    Ettepanek/algatus hõlmab personali kasutamist, mis toimub järgmiselt:

Hinnanguline väärtus täistööaja ekvivalendina

Personalivajadused kaetakse juba meedet haldavate peadirektoraadi töötajatega ja/või töötajate peadirektoraadisisese ümberpaigutamise teel. Vajaduse korral võidakse personali täiendada iga-aastase vahendite eraldamise menetluse käigus, arvestades olemasolevate eelarvepiirangutega.

Ülesannete kirjeldus:

3.2.4.Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga 

Ettepanek/algatus:

–✓    on täielikult rahastatav mitmeaastase finantsraamistiku asjaomase rubriigi sisese vahendite ümberpaigutamise kaudu.

–◻    tingib mitmeaastase finantsraamistiku asjaomases rubriigi mittesihtotstarbelise varu ja/või mitmeaastase finantsraamistiku määruses sätestatud erivahendite kasutuselevõtu.

–◻    nõuab mitmeaastase finantsraamistiku muutmist.

3.2.5.Kolmandate isikute rahaline osalus 

Ettepanek/algatus:

–✓    ei hõlma kolmandate isikute poolset kaasrahastamist

–◻    hõlmab kaasrahastamist, mille hinnanguline summa on järgmine:

assigneeringud miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

3.3.Hinnanguline mõju tuludele 

–✓    Ettepanekul/algatusel puudub finantsmõju tuludele

–◻    Ettepanekul/algatusel on järgmine finantsmõju:

–◻    omavahenditele

–◻    muudele tuludele

–palun märkige, kas see on kulude eelarveridasid mõjutav sihtotstarbeline tulu ◻    

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Sihtotstarbeliste tulude puhul märkige, milliseid kulude eelarveridasid ettepanek mõjutab.

Muud märkused (nt tuludele avaldatava mõju arvutamise meetod/valem või muu teave).

(1)    COM(2019) 640 final.

(2)    COM(2018) 773 final.

(3)    COM(2020) 690 final.

(4)    Euroopa Ülemkogu 10.–11. detsembri 2020. aasta kohtumise järeldused EUCO 22/20 CO EUR 17 CONCL 8.

(5)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 9.7.2021, lk 1).

(6)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26).

(7)    ELi 27 liikmesriigi puhul 29 %.

(8)    Vastavalt ELi 2020. aasta võrdlusstsenaariumile, mida kasutatakse mõju hindamisel lähtestsenaariumina (vt mõjuhinnangu punkt 5.1).

(9)    COM(2016)860 final.

(10)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT L 275, 25.10.2003, lk 32).

(11)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82).

(12)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1).

(13)    COM(2021) 82 final.

(14)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

(15)    COM(2021) 219 final.

(16)    COM(2016) 483 – Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule, milles hinnatakse otsuse nr 406/2009/EÜ täitmist kooskõlas kõnealuse otsuse artikliga 14.

(17)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta otsus nr 406/2009/EÜ, milles käsitletakse liikmesriikide jõupingutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, et täita ühenduse kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastaks 2020 (ELT L 140, 5.6.2009, lk 136).

(18)    Tagasiside on kättesaadav Euroopa Komisjoni veebisaidil „Avaldage arvamust!“ jaos „Riiklikud heitkoguste vähendamise eesmärgid (jõupingutuste jagamise määrus) – 2030. aasta kliimaeesmärgi kaval põhinev läbivaatamine“ ning selleni jõuab järgmise lingi kaudu: feedback on the Inception Impact Assessment .

(19)    Modelleerimisel põhinevad prognoosid energeetika, transpordi ja kasvuhoonegaaside heite suundumuste kohta aastani 2050, lähtudes järjepidevatest eeldustest ELi, liikmesriikide ja ELi poliitika kohta ning liikmesriikide eripäradest ning tuginedes liikmesriikide ekspertidega konsulteerimisele.

(20)    „Kehtiv poliitikaraamistik“ sisaldab 2019. aasta lõpu seisuga vastu võetud ELi algatusi ning lõplikes riiklikes energia- ja kliimakavades kirjeldatud riiklikke eesmärke, poliitikat ja meetmeid.

(21)     https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:52020SC0176  

(22)     https://ec.europa.eu/clima/sites/clima/files/docs/pages/com_2018_733_analysis_in_support_en_0.pdf

(23)    Lisateave ja mudeli dokumentatsioon: https://e3modelling.com/modelling-tools/primes/

(24)    Kasutamata netosidumised ehk netosidumised, mida ei kasutata praeguse jõupingutuste jagamise määruse artiklis 7 sätestatud LULUCFi paindlikkusmeetme raames ega hiljuti loodud LULUCFi tagavarareservis.

(25)    COM(2019) 640 final.

(26)    ELT C ..., ..., lk …

(27)    ELT C ..., ..., lk …

(28)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse liidus kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT L 275, 25.10.2003, lk 32).

(29)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/841, millega lisatakse maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumine 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 ja otsust nr 529/2013/EL (ELT L 156, 19.6.2018, lk 1).

(30)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26).

(31)    Komisjoni teatis „Euroopa roheline kokkulepe“, COM(2019) 640 final, 11. detsember 2019.

(32)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 9.7.2021, lk 1).

(33)    Kliimamuutusi käsitlev Pariisi kokkulepe (ELT L 282, 19.10.2016, lk 4).

(34)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

(35)    COM(2020) 562 final.

(36)    Komisjoni 16. detsembri 2020. aasta rakendusotsus (EL) 2020/2126, milles määratakse kindlaks liikmesriikidele aastaks eraldatud heitkogused ajavahemikul 2021–2030 vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/842 (ELT L 426, 17.12.2018, lk 58).

(37)    Komisjoni 28. oktoobri 2020. aasta delegeeritud määrus (EL) 2021/268, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/841 IV lisa seoses metsa heitkoguse võrdlustasemetega, mida liikmesriigid peavad kohaldama ajavahemikul 2021–2025 (ELT L 60, 22.2.2021, lk 21).

(38)    Vastavalt finantsmääruse artikli 58 lõike 2 punktile a või b.

(39)    Eelarve täitmise viise koos viidetega finantsmäärusele on selgitatud veebisaidil https://myintracomm.ec.europa.eu/budgweb/ET/man/budgmanag/Pages/budgmanag.aspx  

(40)    Väljunditena käsitatakse tarnitud tooteid ja osutatud teenuseid (rahastatud üliõpilasvahetuste arv, ehitatud teede pikkus kilomeetrites jms).

(41)    Vastavalt punktile 1.4.2. „Erieesmärgid ...“

(42)    Traditsiooniliste omavahendite (tollimaksud ja suhkrumaksud) korral tuleb märkida netosummad, st brutosumma pärast 20 % sissenõudmiskulude mahaarvamist.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,14.7.2021

COM(2021) 555 final

LISA

järgmise dokumendi juurde:

Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega muudetakse määrust (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused

{SEC(2021) 555 final} - {SEC(2021) 612 final} - {SWD(2021) 553 final} - {SWD(2021) 611 final} - {SWD(2021) 612 final}

LISA

LIIKMESRIIGI KASVUHOONEGAASIDE HEITE VÄHENDAMINE VASTAVALT ARTIKLI 4 LÕIKELE 1