(1)

Merehädaliste abistamine on liikmesriikide juriidiline kohustus, mis on sätestatud rahvusvahelises tavaõiguses ja konventsioonides, eelkõige rahvusvahelises konventsioonis inimelude ohutusest merel (SOLASi konventsioon,1974), Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonis (UNCLOS, 1979) ning rahvusvahelises mereotsingute ja -pääste konventsioonis (SARi konventsioon, 1979), samuti liidu õiguses. Euroopa Liit on UNCLOSi osaline.

(2)

Alates 2014. aastast on tuhanded inimesed püüdnud üle Vahemere Euroopasse jõuda, mis on Euroopa Liidult ja selle liikmesriikidelt nõudnud mitmekülgset reageerimist, et vältida inimohvreid, parandada rände haldamist, tegeleda ebaseadusliku rände algpõhjustega ning tõkestada rändajate ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate organiseeritud kuritegelikke rühmitusi.

(3)

Kuigi ebaseaduslik ränne ELi on viimase kahe aasta jooksul vähenenud ja merel on hukkunud vähem inimesi, on rändemaastikule endiselt iseloomulik Vahemerel väikeste meresõiduks kõlbmatute laevade ohtlik kasutamine, mis toidab jätkuvalt organiseeritud kuritegevust ja toob kaasa vastuvõetamatuid surmajuhtumeid. Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel on Vahemerel 2020. aastal hukkunud kokku üle 500 inimese (2019. aastal hukkus üle 1 880 ja alates 2014. aastast on hukkunud kokku üle 20 300 inimese), mis tähendab, et Vahemere keskosa rändetee Euroopasse on maailmas kõige ohvriterohkem.

(4)

Alates 2015. aastast on Vahemere piirkonna otsingu- ja päästevõimekust, koordineerimist ja tõhusust rändekriisile reageerides märkimisväärselt suurendatud, muu hulgas rannikuriikide olulise panusega ning era- ja kaubalaevade suurema kaasamisega. EL ja liikmesriigid on suurendanud oma suutlikkust Vahemerel, sealhulgas riiklike operatsioonide ning Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex) juhitud operatsioonide abil, nagu Themis (endine Triton), Poseidon ja Indalo ning varem ka ELi mereväeoperatsioon EUNAVFOR MED Sophia, mis on alates 2015. aastast aidanud merel päästa üle 600 000 inimese.

(5)

Sel eesmärgil on mitmed vabaühendused kasutanud ka eralaevu, peamiselt Vahemere keskosas, ja päästnud palju inimesi, kes toimetatakse seejärel ELi territooriumile, et seal ohutult maabuda. Nagu on juba rõhutatud ELi tegevuskavas rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks (2015–2020) ja täiendavalt selgitatud komisjoni suunistes kaasaaitajate paketi kohta (C(2020) 6470), on vaja vältida merel hätta sattunud inimestele humanitaarabi andmise kriminaliseerimist, kuid samal ajal tagada, et inimkaubitsejatele on kehtestatud asjakohased kriminaalkaristused.

(6)

Oma 18. aprilli 2018. aasta resolutsioonis ÜRO ülemaailmsete turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepete ja pagulaste kohta (2018/2642(RSP)) nõudis Euroopa Parlament, et hättasattunud inimeste otsimis- ja päästesuutlikkust suurendataks ja et kõik riigid panustaksid sellesse rohkem, ning nõudis, et erasektori osalejate ja vabaühenduste abi nii merel kui ka maal toimuvate päästeoperatsioonide läbiviimisel tunnustataks.

(7)

Hädaolukordades teostatavad otsingu- ja päästeoperatsioonid eeldavad koordineerimist ja kiiret maabumist ohutus kohas ning päästetud inimeste põhiõiguste austamist kooskõlas ELi põhiõiguste hartas sätestatud kohustustega, sealhulgas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega, ning rahvusvahelise tavaõiguse ja konventsioonide kohaste inimõiguste ja mereõigusega, sealhulgas Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) meresõiduohutuse komitee suunistega merel päästetud isikute kohtlemise kohta.

(8)

Viimastel aastatel on Euroopa meredel tekkinud uus otsingu- ja päästeoperatsioonide vorm – Vahemere keskosas tegutsevad vabaühenduste laevad osalevad oma põhitegevusena otsingu- ja päästeoperatsioonides, mida nad teostavad riiklike merepääste koordinatsioonikeskuste juhtimisel või omal algatusel. Paljudel juhtudel viisid need laevad läbi järjest mitu päästeoperatsiooni, enne kui nad viisid päästetud isikud ohutusse maabumiskohta.

(9)

Rändajate ebaseaduslik meritsi üle piiri toimetamine on kuritegu, mis võib seada ohtu inimelud, ning see on nii Euroopa kui ka rahvusvahelise õiguse alusel karistatav. Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni (UNTOC) ja selle protokollide, sealhulgas UNTOCi täiendava maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestava protokolli osalised. Sellega seoses on oluline vältida olukorda, kus rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise või inimkaubanduse võrgustikud, sealhulgas kuritegelikud organisatsioonid, kes tegelevad inimkaubandusega või orjapidamist meenutavate ekspluateerimise vormidega, kasutavad ära eralaevade päästeoperatsioone Vahemerel.

(10)

Tasub meenutada, et SARi konventsiooniga kohustatakse konventsiooniosalisi osalema otsingu- ja päästeteenuste väljatöötamises ning võtma kiiresti meetmeid, et tagada vajaliku abi andmine kõigile tegelikult või näiliselt merehätta sattunud isikutele; osalised peaksid tegevust kooskõlastama ja tegema koostööd, et abi saanud isikud lahkuksid abistavalt laevalt ja toimetataks võimalikult kiiresti ohutusse paika. Kooskõlas IMO suunistega merel päästetud isikute kohtlemise kohta tuleks ohutu maabumispaiga valikul võtta arvesse mitmeid olulisi tegureid ja iga juhtumi konkreetseid asjaolusid. Muu hulgas tuleks merel päästetud varjupaigataotlejate ja pagulaste puhul arvesse võtta vajadust vältida maabumist piirkondades, kus on ohus selliste inimeste elu ja vabadused, kes väidavad, et neil on põhjendatud kartus tagakiusamise ees. Lisaks nõutakse IMO suunistes, et vastutavad riigiasutused teeksid kõik endast oleneva, et kiirendada ellujäänute maabumiskorraldust, rõhutades samas, et mõnel juhul võib vajalik koordineerimine põhjustada vältimatuid viivitusi.

(11)

Vahemerel otsingu ja päästega tegelevate vabaühenduste laevade regulaarne kohalolek toob kaasa konkreetsed operatiivvajadused seoses tõhustatud koordineerimise ja koostööga päästetud isikuid vedavate laevade ja riikide ametiasutuste vahel ning puudutab liikmesriike erineval viisil: mõned riigid koordineerivad otsingu- ja päästeoperatsioone; mõned riigid võtavad vastu päästetud isikuid, kes on nende territooriumil maabunud; mõnes riigis on vabaühenduste seadusjärgne asukoht; mõne riigi lipu all sõidavad otsingu- ja päästetegevuses kasutatavad laevad.

(12)

Vahemerel päästetöödega tegelevad eralaevad on kaasatud keerukatesse ja sageli korduvatesse otsingu- ja päästeoperatsioonidesse, mis võivad puudutada suurt hulka inimesi võrreldes laeva mahutavusega ning hõlmavad alates inimeste päästmisest kuni maabumiseni paljusid osalejaid. Seetõttu on avaliku korra, sealhulgas ohutuse küsimus see, et need laevad oleksid nõuetekohaselt registreeritud ja varustatud, et täita selle tegevusega seotud ohutus- ja tervishoiunõudeid, et mitte seada ohtu meeskonda ega päästetud isikuid. Need tegevused peavad toimuma koordineeritud raamistikus eraettevõtjate ja riiklike ametiasutuste vahelise tugevdatud koostöö ja koordineerimise kaudu.

(13)

Päästetud inimeste jätkuv maabumine rannikuliikmesriikides mõjutab otseselt nende riikide rände haldamise süsteeme ning avaldab suurt ja vahetut survet nende rände- ja varjupaigasüsteemidele, sealhulgas nende vastuvõtu- ja menetlussuutlikkusele.

(14)

Lisaks muudele algatustele võttis komisjon 4. juulil 2017 vastu „Itaalia toetamise, Vahemere keskosa rändetee koormuse vähendamise ja solidaarsuse suurendamise meetmete tegevuskava“, mille raames töötas Itaalia välja tegevusjuhendi Vahemere piirkonnas otsingu ja päästega tegelevatele vabaühendustele, konsulteerides komisjoniga ja tuginedes dialoogile vabaühendustega.

(15)

Lisaks senistele koordineerimismeetmetele, sealhulgas ELi mereväeoperatsiooni Sophia poolt loodud foorumi „Vahemere jagatud teadlikkuse ja ebakõlade vältimise mehhanism“ (SHADE MED) raames, on endiselt vaja tegeleda Vahemerel viimastel aastatel tekkinud otsingu- ja päästetegevuse eripäraga, luues struktuursema, usaldusväärsema ja kestlikuma raamistiku, mis on kooskõlas ELi pädevuste ja asjakohaste rahvusvaheliste nõuetega. Selles raamistikus tuleks sätestada liikmesriikidevahelise solidaarsuse erinormid ning käsitleda vajadust tugevdatud koostöö järele eelkõige lipu- ja rannikuliikmesriikide vahel. Samuti on vaja teha koostööd eraõiguslike üksustega, kellele kuuluvad laevad või kes kasutavad neid otsingu- ja päästetegevuseks ning päästetud inimeste toomiseks ELi territooriumile; sellise raamistiku eesmärk peaks olema ka anda asjakohast teavet nende üksuste tegevuse ja haldusstruktuuri kohta kooskõlas proportsionaalsuse põhimõtte ja ELi põhiõiguste hartaga ning suurendada kõigi pardal viibivate isikute huvides ohutust kooskõlas kohaldatavate rahvusvaheliste õigusnormidega.

(16)

Komisjon loob valdkondadevahelise kontaktrühma, kus liikmesriigid saavad käesoleva soovituse rakendamiseks koostööd teha ja tegevust koordineerida. Rühm koostab ülevaate riigisisestest normidest ja tavadest, teeb kindlaks saadud kogemused, hindab võimalust luua paremaid koostööviise lipu- ja rannikuriikide vahel seoses nende ülesannete ja kohustustega ning töötab välja parimad tavad, mis kajastavad viimaste aastate jooksul toimunud otsingu- ja päästeoperatsioonidest tulenevaid vajadusi. Rühm teeb korrapäraselt koostööd asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas ELi ametite ja eelkõige Frontexiga, ning vajaduse korral vabaühendustega, kes tegelevad otsingu ja päästega Vahemere piirkonnas, akadeemilise kogukonna ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu IMO, et vahetada teadmisi ja säilitada tegevuse sidusus rahvusvahelise õigus- ja tegevusraamistikuga. Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile kogu asjakohase teabe käesoleva soovituse rakendamise kohta. Kontaktrühm jälgib soovituse rakendamist ja esitab kord aastas komisjonile aruande.

(17)

Komisjon võtab Euroopa varjupaiga ja rände haldamise strateegia ning varjupaiga ja rände haldamise määruses sätestatud iga-aastaste rände haldamise aruannete koostamisel vastavalt vajadusele arvesse kontaktrühma tööd ja käesoleva soovituse rakendamist. Selle põhjal hindab ja soovitab komisjon vajaduse korral ka tulevasi algatusi.

(18)

Käesolev soovitus ei piira koostöökohustusi ega muid asjakohasest rahvusvahelisest ja liidu õigusest tulenevaid kohustusi,

1.

Eelkõige peaksid lipu- ja rannikuliikmesriigid vahetama korrapäraselt ja õigeaegselt teavet eelkõige päästeoperatsioonides osalevate laevade ja neid kasutavate või omavate üksuste kohta kooskõlas rahvusvahelise ja liidu õigusega, sealhulgas ELi põhiõiguste harta ja isikuandmete kaitsega.

2.

3.