EUROOPA KOMISJON

Strasbourg, 8.3.2022

COM(2022) 105 final

2022/0066(COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist

{SEC(2022) 150 final} - {SWD(2022) 60 final} - {SWD(2022) 61 final} - {SWD(2022) 62 final} - {SWD(2022) 63 final}

SELETUSKIRI

1.ETTEPANEKU TAUST

•Ettepaneku põhjused

Naistevastane vägivald ja perevägivald on kriminaalõiguse valdkonda kuuluvad teemad, tegemist on inimõiguste rikkumise ja diskrimineerimise vormidega. Sellise vägivalla tõkestamine on osa Euroopa Komisjoni tegevusest, mille eesmärk on kaitsta ELi põhiväärtusi ja tagada ELi põhiõiguste harta järgimine 2 .

•Ettepaneku eesmärgid

Käesoleva ettepaneku eesmärk on ennetada ja tõkestada naistevastast vägivalda ja perevägivalda, et tagada liidus kõrge turvalisuse tase ja võimalus kasutada kõiki põhiõigusi, sealhulgas õigust võrdsele kohtlemisele ja õigust sellele, et naiste ja meeste vahel ei tehta vahet. Seega aitab ettepanek kaasa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisele (ELi toimimise lepingu V jaotis). Nende eesmärkide saavutamiseks on ettepaneku kohaselt kavas teha järgmist:

·tõhustada kehtivaid ELi õigusakte, mis käsitlevad naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist;

·tagada ülespoole suunatud lähenemine ning täita kaitsmise, õiguskaitse kättesaadavuse, toetamise, ennetamise, koordineerimise ja koostööga seotud lüngad ning

·viia ELi õigus kooskõlla kehtivate rahvusvaheliste nõuetega.

Tuginedes olemasolevatele ELi toimimise lepingu artikli 82 lõikes 2 ja artikli 83 lõikes 1 sätestatud õiguslikele alustele, kriminaliseeritakse ettepaneku kohaselt teatavad vägivallavormid, mis mõjutavad ebaproportsionaalselt naisi, ja tugevdatakse ohvrite õigusi. Seeläbi tagatakse selliste tegude eest tulemuslikult kohtu alla saatmine ning aidatakse kaasa naistevastase vägivalla ja perevägivalla lõpetamisele ning ohvrite paremale toetamisele ja kaitsele. Suurendades usaldust teiste liikmesriikide õigussüsteemide vastu, aitab ettepanek kaasa kriminaalasjades tehtud kohtulahendite vastastikusele tunnustamisele ning parandab õigusalast koostööd kriminaalasjades.

Ettepaneku oluliseks lähtepunktiks on Euroopa Nõukogu 2014. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamisekonventsioon (Istanbuli konventsioon) 10 . Istanbuli konventsiooni näol on tegemist kõige ulatuslikuma rahvusvahelise raamistikuga naistevastase vägivalla ja perevägivalla terviklikuks käsitlemiseks.

Käesoleva ettepaneku siht on saavutada konventsiooni eesmärgid ELi pädevusse kuuluvates valdkondades, täiendades olemasolevat liidu õigustikku ja liikmesriikide riigisiseseid õigusakte konventsiooniga hõlmatud valdkondades. Meetmete võtmise vajadus on ilmne nii neis liikmesriikides, kes on Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud, kui ka neis, kes seda teinud ei ole 11 . Ettevalmistava töö käigus tehti kindlaks vajadus võtta meetmeid õiguskaitse kättesaadavuse valdkonnas, sealhulgas näha ette miinimumnormid teatavate kuritegude määratluste ja nende eest määratavate karistuste kohta, kuriteoohvrite õigused ja kaitse kriminaalmenetlustes, spetsiaaliseeritud ohvriabi ja kõnealuse vägivalla ennetamine ning tihedama koordineerimise ja koostöö tugevdamine ELi ja liikmesriikide tasandil. Asjakohased ELi norme on killustunud mitme õigusliku vahendi vahel ning nendega ei ole kaasnenud tulemuslikku järelevalvet ja täitmise tagamist. Kuigi riiklikul tasandil on meetmeid võetud peamiselt Istanbuli konventsioonist lähtudes, näitab konventsiooni rakendamise järelevalve, 12 et puudused püsivad. Võttes arvesse seda, kuidas naistevastane vägivald ja perevägivald on viimastel aastakümnetel arenenud, on ilmne, et ilma ELi täiendavate meetmeteta seda liiki kuriteod tõenäoliselt märkimisväärselt ei vähene.

Lisaks võetakse käesolevas ettepanekus arvesse hiljutisi nähtusi, nagu naistevastane kübervägivald, mida Istanbuli konventsioonis eraldi ei käsitleta. Koos interneti ja IT-vahendite kasutuselevõtu laienemisega kasvab ka kübervägivald. Sageli on tegemist ohvrite poolt väljaspool internetti kogetava vägivalla jätk. Kuigi kübervägivald on laialt levinud, on vastavad õigusnormid seni olnud väga killustatud ning nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil on kindlaks tehtud märkimisväärseid õiguslikke lünki.

Praegu ei käsitle ükski konkreetne ELi õigusakt kõikehõlmavalt naistevastast vägivalda ja perevägivalda. Käesolev direktiiv on esimene õigusakt, mis käsitleb konkreetselt seda liiki vägivalda. Meetmed põhinevad Euroopa Nõukogu naistevastase vägivallaga ja perevägivallaga võitlemise eksperdirühma (GREVIO), 13 mis on Istanbuli konventsiooni rakendamise järelevalve eest vastutava sõltumatu ekspertorgan, soovitustel. Samuti on meetmete kavandamisel võetud arvesse selle valdkonna rahvusvaheliste ekspertide ja organite, sealhulgas ÜRO egiidi all tegutsevate ekspertide ja organite soovitusi ning nende mõtteid rahvusvaheliselt tunnustatud heade tavade kohta naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamisel. Kuritegudega ja kuriteoohvrite õigustega seotud sihitud meetmetega nähakse ette miinimumnormid, mis võimaldavad liikmesriikidel kehtestada rangemad normid ja võtta paindlikult arvesse riigis valitsevat olukorda.

Täpsemalt on ettepaneku kohaselt kavas võtta järgmisi meetmeid.

–Kriminaliseerida teatavad vägivallavormid, mis mõjutavad ebaproportsionaalselt naisi ja mis ei ole riigisiseselt piisavalt reguleeritud ning kuuluvad kehtivate õiguslike aluste kohaselt ELi pädevusse. See puudutab vägistamise kriminaliseerimist nõusoleku puudumise alusel (mõnes liikmesriigis on nõutav jõu või ähvarduste kasutamine), samuti naiste suguelundite moonutamise ja kübervägivalla teatavate vormide kriminaliseerimist.

–Parandada ohvrite juurdepääsu õiguskaitsele ja tugevdada nende õigust asjakohasele kaitsele, et otseselt vastata naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite erivajadustele. Selleks on kavas teha järgmist:

–tagada, et riikide ametiasutustel on asjakohased vahendid naistevastase vägivalla ja perevägivallaga tegelemiseks;

–tagada, et riikide ametiasutused kohtlevad ohvreid sootundlikult;

–näha ette naistevastase vägivalla või perevägivalla ohvrite erivajadustega kohandatud kaitse ja toetuse individuaalsete vajaduste hindamine;

–näha ette erikaitsemeetmed naistevastase vägivalla või perevägivalla lapsohvrite jaoks;

–tagada koheste lähenemiskeeldude ja muude lähenemiskeeldude kaudu kaitse;

–tagada, et ohvrid saaksid tõhusalt kasutada oma õigust nõuda teo toimepanijalt hüvitist;

–tagada kübervägivallas seisnevate kuritegudega seotud veebisisu eemaldamine ja õiguskaitse võimalus mõjutatud kasutajatele ning

–tagada, et on olemas valitsusasutused, mis abistavad, nõustavad ja esindavad ohvreid naistevastase vägivalla või perevägivallaga seotud kohtumenetlustes.

–Näha ette naistevastase vägivalla või perevägivalla ohvrite erivajadustega kohandatud ohvriabi. See hõlmab eritoetust seksuaalvägivalla ja naiste suguelundite moonutamise korral, juurdepääsu riiklikele abitelefonidele, paremat juurdepääsu varjupaikadele ja igakülgset tuge töökohal toimuva seksuaalse ahistamise ohvritele. See hõlmab ka sihipärast toetust erivajadustega ohvritele ja riskirühmadele, sealhulgas relvakonfliktide eest põgenevatele naistele.

–Ennetada naistevastast vägivalda ja perevägivalda, sealhulgas teadlikkuse suurendamise, ohvritega tõenäoliselt kokku puutuvate spetsialistide koolitamise ja vägivalla toimepanijatega töötamise kaudu.

–Tugevdada tegevuse koordineerimist ja koostööd riikide ja ELi tasandil, rakendades mitut asutust hõlmavat lähenemisviisi ning tõhustades andmete kogumist naistevastase vägivalla ja perevägivalla kohta.

·Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

Ükski konkreetne ELi õigusakt ei reguleeri naistevastast vägivalda ja perevägivalda eraldi. Siiski on olemas mitu ELi õigusakti, mis on naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite jaoks asjakohased. Neis on kas sätestatud üldnormid, mida kohaldatakse ka selle ohvrite kategooria suhtes, või erinormid, mis reguleerivad sellise vägivalla teatavaid vorme. Alljärgnevalt on loetletud neist kõige asjakohasemad.

–Direktiiv 2012/29/EL (kuriteoohvrite õiguste direktiiv) 14 :

Kuriteoohvrite õiguste direktiivi kohaldatakse kõigi kuriteoohvrite suhtes. Selles on sätestatud kuriteoohvrite õiguste ning nende kaitse ja toetamise miinimumnõuded ELis. Samuti viidatakse kõnealuses direktiivis soolise vägivalla, seksuaalvägivalla ja lähisuhtevägivalla ohvritele. Direktiiviga ei ole aga ette nähtud erinorme, mis oleks kohandatud seda liiki kuritegude ohvritele. Käesolev ettepanek täiendab kuriteoohvrite õiguste direktiivi norme, et võtta arvesse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite erivajadusi. Lisaks käesolevas ettepanekus käsitletud konkreetsematele meetmetele kohaldatakse ohvrite suhtes jätkuvalt kuriteoohvrite õiguste direktiivi üldsätteid.

–Direktiiv 2011/99/EL (Euroopa lähenemiskeelu direktiiv) 15 ja määrus (EL) nr 606/2013 (vastastikuse tunnustamise määrus) 16 – Euroopa lähenemiskeeldu käsitlevad ELi normid:

Need kaks õigusakti võimaldavad riigisisese õiguse alusel seatud lähenemiskeelde piiriüleselt tunnustada. Käesoleva algatusega nõutakse, et liikmesriigid näeksid oma riigisiseste õigusaktidega ette kohesed lähenemiskeelud ja muud lähenemiskeelud ning looksid seeläbi aluse Euroopa lähenemiskeelu direktiivile ja vastastikuse tunnustamise määrusele.

–Direktiiv 2011/93/EL (laste seksuaalset kuritarvitamist käsitlev direktiiv) 17 ja direktiiv 2011/36/EL (inimkaubandusevastane direktiiv) 18 :

Laste seksuaalset kuritarvitamist käsitleva direktiiviga ja inimkaubandusevastase direktiiviga nähakse ette ennetus-, kaitse- ja toetusmeetmed ning õiguskaitse kättesaadavus konkreetsetele ohvrite kategooriatele, nimelt laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lapsporno ohvritele, samuti inimkaubanduse ohvritele. Nende konkreetsemate direktiivide nõudeid kõnealuse vägivalla kriminaliseerimise ja vastavate karistuste kohta kohaldatakse jätkuvalt. Inimkaubandusevastase direktiiviga tõkestatakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuvat inimkaubandust. Seda direktiivi vaadatakse praegu läbi, et hinnata selle muutmise vajadust tulevikus, võttes arvesse ELi tasandil kriminaliseerimist ja vastavaid karistusi, mis kehtestatakse käesoleva direktiiviga.

Laste seksuaalse kuritarvitamise suhtes kohaldatakse jätkuvalt laste seksuaalset kuritarvitamist käsitlevat direktiivi. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 24 on sätestatud, et lapsel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele ning et kõikides lapsega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse parimad huvid. On ilmne, et eriraamistikku, mille alusel on nõusoleku kontseptioonist lähtuvalt vägistamine kriminaliseeritud, tuleks laiendada ka lastele niivõrd, kuivõrd neil on võimalik nõusolekut anda kehtivalt. See sõltub seksuaalse enesemääramise east, mida reguleeritakse liikmesriikide tasandil ja mis on liikmesriigiti erinev. Võttes arvesse, et laste seksuaalset kuritarvitamist käsitlevas direktiivis on juba sätestatud spetsiaalne raamistik kõigi laste jaoks, tehakse sidususe tagamiseks käesoleva ettepanekuga kõnealuses direktiivis vajalikud sihipärased muudatused. Muutmisel lisatakse täiendava raskendava asjaoluna penetratsioon ja seksuaalse enesemääramise ikka jõudnud laste puhul nõusoleku puudumine. Samaaegselt toimub ka laste seksuaalset kuritarvitamist käsitleva direktiivi hindamine, mille tulemusena võidakse 2023. aastal esitada uuestisõnastamise ettepanek. See annab võimaluse tagada laste kõigi seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vormide eest kaitsmise spetsiaalse raamistiku üldine sidusus käesoleva ettepanekuga.

Käesoleva ettepaneku sätteid, mis käsitlevad ohvrite õigusi, kaitset ja toetamist ning naistevastase vägivalla või perevägivalla ennetamist (3.–5. peatükid), kohaldatakse ka ohvrite suhtes, kes kuuluvad laste seksuaalset kuritarvitamist käsitleva direktiivi ja inimkaubandusevastase direktiivi kohaldamisalasse, kui vastavad teod kvalifitseeritakse ühtlasi naistevastaseks vägivallaks või perevägivallaks.

–Nõukogu direktiiv 2004/80/EÜ (hüvitise maksmise direktiiv) 19 :

Hüvitise maksmise direktiiv võimaldab tahtlike vägivallakuritegude ohvriks langenud isikutel taotleda riiklikku hüvitist. Käesoleva algatusega tugevdatakse veelgi ohvrite õigust hüvitisele, kindlustades õiguse saada teo toimepanijalt hüvitist, kehtestades muu hulgas sellise hüvitise maksmise tagamise miinimumnormid.

–Soolise võrdõiguslikkuse direktiivides 20 on sätestatud, et soopõhine ja seksuaalne ahistamine töökohal ning kaupade ja teenuste saamisel on vastuolus meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttega. Nende direktiivide kohaselt on liikmesriigid kohustatud keelama sellise käitumise, tagama õiguskaitsevahendid (sealhulgas hüvitised) ning nägema ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused. Käesoleva direktiiviga täiendatakse neid vahendeid, kehtestades sellise ahistamise ohvrite toetamise ja õiguskaitse kättesaadavuse miinimumnõuded.

–Ettepanek: määrus, milles käsitletakse digiteenuste ühtset turgu (digiteenuste õigusakt) 21 : digiteenuste õigusakti ettepaneku esitamisel seadis komisjon eesmärgi kaitsta internetis põhiõigusi ja vähendada küberruumis riske, sealhulgas naiste ohutust mõjutavaid riske veebis. Digiteenuste õigusakti ettepanekus sätestatakse internetipõhiste teenuste osutajate regulatiivse järelevalve, vastutuse ja läbipaistvuse horisontaalne raamistik. Käesolev ettepanek muudab digiteenuste õigusakti mõjusamaks kahes olulises aspektis:

–Digiteenuste õigusakt näeb teatavatele vahendusteenuste osutajatele ette hoolsuskohustuse eemaldada ebaseaduslik veebisisu. Selles ei esitata ELi tasandi määratlust selle kohta, mida ebaseaduslik veebisisu endast kujutab. Käesolev ettepanek täiendab digiteenuste õigusakti ettepanekut, lisades kübervägivallakuritegude miinimumnormid.

–Käesoleva ettepanekuga tagatakse, et liikmesriikide õigusasutustel on õigus anda vahendusteenuste osutajatele korraldusi võtta meetmeid teatavat liiki ebaseadusliku veebisisu suhtes, mis kujutab endast käesoleva ettepanekuga hõlmatud kübervägivalda.

–Ettepanek ühineda Istanbuli konventsiooniga

2016. aastal tegi komisjon ettepaneku ELi ühinemiseks Istanbuli konventsiooniga, 22 pärast mida kirjutasid komisjon ja nõukogu eesistujariik 2017. aastal konventsioonile ELi nimel alla. Seni ei ole ELi ühinemise protsessi lõpule viidud, kuna nõukogu ei ole lõplikku sõlmimisotsust veel vastu võtnud. Konventsiooniga ühinemise lõpuleviimine on jätkuvalt komisjoni prioriteet. Käesolevas ettepanekus esitatud meetmetega soovitakse saavutada konventsiooni eesmärgid ELi pädevusse kuuluvates valdkondades, tugevdades seega konventsiooniga ette nähtud kaitset. Kui EL konventsiooniga ühineb, on käesoleva algatuse näol tegemist konventsiooni rakendamisega neis valdkondades.

Komisjon on hinnanud kõiki naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ning ohvrite õiguste seisukohast asjakohaseid ELi õigusakte, kõrvutades neid käesoleva ettepaneku eesmärkidega. Komisjon on käesoleva ettepaneku koostamisel selle hindamise tulemusi arvesse võtnud (vt mõju hindamise aruande 8. lisa). Seega on käesolev ettepanek kooskõlas kehtivate ELi õigusaktide asjakohaste sätetega.

•Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega

·Ettepaneku vastavus kliimaeesmärkidega kooskõla põhimõttele

2.ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

•Õiguslik alus

•Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul)

Naistevastane vägivald ja perevägivald on ELis laialt levinud ning COVID-19 pandeemia on olukorda veelgi raskendanud. Selline vägivald mõjutab ELis miljoneid inimesi, viib põhiõiguste rikkumiseni ja põhjustab märkimisväärseid kulusid. Sellest tuleneb eriline vajadus tõkestada naistevastast vägivalda ja perevägivalda ELi tasandil ühiselt.

Naiste vastu suunatud kübervägivallast, mis muu hulgas toimub perevägivalla kontekstis, on saanud uus vägivallavorm, mis levib ja mida võimendatakse interneti kaudu väljapoole konkreetseid liikmesriike. Arvestades kübervägivalla piiriülest mõõdet, ei ole liikmesriikide individuaalsed meetmed selle probleemi lahendamiseks piisavad.

Kõik liikmesriigid käsitlevad naistevastast vägivalda ja perevägivalda oma õigusaktides ja poliitikas, kuid erineval määral. Lähenemisviiside rohkus tekitab õiguskindlusetust seoses sellise vägivalla ohvrite õigustega ELis. Piirkondlikul ja kohalikul tasandil on killustatus veelgi suurem.

EL juba toetab liikmesriike kõnealuse vägivalla vastu võitlemisel, kasutades selleks rahalisi vahendeid, poliitikameetmeid ja asjakohaseid horisontaalseid õiguslikke vahendeid. Selleks et muuta olemasolevad meetmed tulemuslikumaks ning veelgi tugevdada liidu vahendeid naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamiseks, on siiski vaja sihipärast ELi tasandi seadusandlikku akti, milles kehtestatakse miinimumnormid. Istanbuli konventsiooniga ühinenud liikmesriikide puhul toetaksid ELi meetmed konventsiooni rakendamist. Käesolev ettepanek võimaldaks kogu ELis võtta täiendavaid kooskõlastatud meetmeid ja tagada täitmine ELi tasandil. Käesoleva ettepaneku eesmärk on leida tasakaal selle vahel, kuidas ühelt poolt tagada selles sätestatud kohustuste mõjusus ning teiselt poolt jätta liikmesriikidele paindlikkus võtta selle normide rakendamisel arvesse riigisiseseid eripärasid ja vajadusi.

•Proportsionaalsus

Käesoleva ettepaneku eesmärk on igakülgselt tõkestada naistevastast vägivalda ja perevägivalda. See tähendab, et meetmeid võetakse mitme nurga alt eesmärgiga kõnealust vägivalda ära hoida; kaitsta ja toetada ohvreid ning tagada neile õiguskaitse kättesaadavus juhul, kui vägivald siiski aset leiab; ja tagada kõigi asjaomaste asutuste tegevuse koordineerimine.

Arvukad uuringud (näiteks soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise õigusekspertide Euroopa võrgustiku ulatuslik uuring 30 ning Euroopa Parlamendi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna põhjalik uuring 31 ) osutavad sellele, et ainult terviklik lähenemisviis, mille kohaselt probleemi kõiki komponente käsitletakse ühes ELi õigusaktis, millega kehtestatakse liikmesriikidele miinimumnormid, saab tulemuslikult kaasa aidata naistevastase vägivalla ja perevägivalla väljajuurimisele ning seda liiki vägivalla ohvrite erivajadustele vastava tõhusama ja sihipärasema toetuse ja kaitse tagamisele. Meetmed, mis on hajutatud erinevate ELi õigusaktide vahel, millest igaühel on eraldi eesmärk, neid tulemusi ei saavutaks.

·esimene poliitikavariant hõlmab esmajoones meetmeid, millega ELi õiguses rakendatakse Istanbuli konventsiooni nõudeid ELi pädevusse kuuluvates valdkondades, ning

·teine poliitikavariant, mis tugineb esimeses poliitikavariandis kirjeldatud meetmetele ning millega kehtestatakse ulatuslikumad ja üksikasjalikumad meetmed, et tagada rangemad miinimumnõuded, hõlbustab nende nõuete täitmist ja kõrvaldab täiendavad lüngad, sealhulgas kübervägivalla valdkonnas, võttes arvesse soovitusi, mille Euroopa Nõukogu naistevastase vägivallaga ja perevägivallaga võitlemise eksperdirühm esitas konventsiooni järelevalve raames.
See poliitikavariant jagati omakorda kaheks alamvariandiks (2A ja 2B), kusjuures alamvariant 2B hõlmab ulatuslikumaid kohustusi seoses seksuaalse ahistamise, õiguskaitse kättesaadavuse, ohvrite kaitse ja andmete kogumisega.

Käesolev ettepanek põhineb poliitikavariandil 2A, kuna sellega nähakse ette kõige mõjusamad meetmed samal ajal proportsionaalsuse põhimõtet järgides. Selle valiku aluseks on eelnev põhjalik analüüs, mille käigus käsitleti erinevate poliitikavariantide mõju põhiõigustele ning sotsiaalset ja majanduslikku mõju. Samuti põhineb see valik poliitikavariantide mõjususe, tõhususe ja järjekindluse hoolikal analüüsil. Kokkuvõttes leiti, et poliitikavariant 2A aitab kõnealuste valdkondade eesmärkide saavutamisele rohkem kaasa ja toob suuremat puhaskasu. Eeldatakse, et tänu terviklikule kohustuste kogumile pakub see variant ulatuslikku põhiõiguste kaitset ning parandab ohvrite ja kogu ühiskonna sotsiaalset olukorda.

•Vahendi valik

3.JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

•Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll

Mõju hindamise aruande koostamisel hindas komisjon kehtivate ELi õigusaktide asjakohaste sätete mõju naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamisele ja tõkestamisele. Sellega kaasnes liikmesriikide poliitiliste ja seadusandlike meetmete kaardistamine.

Ettevalmistavas töös tugineti ka hiljutistele aruannetele kuriteoohvrite õiguste direktiivi 32 ja Euroopa lähenemiskeelu direktiivi 33 rakendamise kohta. Komisjon koordineeris seda tööd kuriteoohvrite õiguste direktiivi, laste seksuaalset kuritarvitamist käsitleva direktiivi ja inimkaubandusevastase direktiivi eelseisva üldise hindamisega.

•Konsulteerimine sidusrühmadega

Avalik konsultatsioon ohvrite kaitsmise ja teo toimepanijate karistamise teemal toimus 8. veebruarist kuni 10. maini 2021  komisjoni konsultatsioonide veebisaidil . Üldsusele esitatud küsimused puudutasid naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise erinevaid aspekte. Eelkõige käsitlesid küsimused liikmesriikide asjakohaseid meetmeid, täiendava reguleerimise vajadust ja eelistatud poliitikavariante. Peamised tulemused olid järgmised.

–Küsitluse tulemuste kohaselt seisneb probleem selles, et üldsus ei ole kõnealusest vägivallast piisavalt teadlik või peab seda inimeste eraasjaks. Lisaks näitas küsitlus, et praegu pole piisavalt teenuseid ja meetmeid, mis võimestaksid ohvreid ja julgustaksid neid probleemist rääkima. Võimalike täiendavate ennetusmeetmete osas leidis enamik vastajaid, et oluline on võidelda kahjulike soostereotüüpide vastu.

–60 % vastajatest leidis, et vaja on parandada praeguseid struktuure, mille kaudu jagatakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite õigusi käsitlevat teavet, teenistusi, mille poole ohvrid võivad pöörduda, ning ohvrite kaebuste käsitlemise viisi. Kõnealuse teabe õigeaegsuse ja kättesaadavuse kohta leidsid vastajad valdavalt, et teavet ei anta piisavalt kiiresti (43 %), seda on raske leida (42 %) ning see on ebajärjekindel ja hajutatud eri allikate vahel (42 %).

–73 % vastajatest leidis, et nii riiklikul kui ka ELi tasandil on vaja võtta naistevastase vägivalla ja perevägivallaga seoses täiendavaid meetmeid õiguskaitse kättesaadavuse parandamiseks.

–Vastuseks küsimusele, kas tugiteenustes võetakse süstemaatiliselt arvesse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite vajadusi, arvasid umbes pooled vastajad (48 %), et nii see pole. Vastustes küsimusele, kas ohvrid saavad teavet tugiteenuste kohta õigeaegselt ja neile arusaadavas keeles, oli arvamusi erinevaid, kuid suurem osa vastajatest (41 %) ei osanud sellele küsimusele vastata.

–Naistevastase vägivalla erivormide kohta arvas enamik vastajatest, et soopõhise ja seksuaalse ahistamise eest kaitsmise puudulikkus tuleneb peamiselt sellest, et üldsus ei pea sellist ahistamist tõeliseks probleemiks (66 %), et karistused on ebapiisavad (66 %) ja et õigusnormide täitmise tagamine ei ole tulemuslik (62 %).

Komisjon korraldas põhjalikud suunatud konsultatsioonid nii mõju hindamiseks kui ka kehtiva õigusraamistiku lünkade analüüsimiseks.

Komisjon konsulteeris liikmesriikidega kirjalikult ja seminaril. Liikmesriigid olid ELi tasandi meetmete suhtes avatud ja leidsid, et kavandatud meetmed on asjakohased. Valitsusväliste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega peetud suunatud konsultatsioonid näitasid suurt toetust kõige ulatuslikumatele meetmetele. Seejuures rõhutasid valitsusvälised organisatsioonid vajadust tõhustada ennetus- ja kaitsemeetmeid ELi tasandil miinimumnormide kehtestamise kaudu, parandada andmete kogumist ja juurdepääsu spetsialiseeritud teenustele ning pakkuda sihipäraseid koolitusprogramme spetsialistidele eri sektorites. Rahvusvahelised organisatsioonid rõhutasid vajadust täiendavate ennetusmeetmete järele, nagu varajane sekkumine, ennetusprogrammid ja asjaomaste spetsialistide koolitamine.

Kaitse- ja tugiteenuste osas osutasid rahvusvahelised organisatsioonid, et puudub soolisustatud arusaam vägivallast ning see võib viia uue ja korduva ohvristamiseni, hirmutamiseni ja kättemaksuni. Parima tavana nimetasid nad lähenemisviisi, mille kohaselt kogu abi on võimalik saada ühest kohast. Õiguskaitse kättesaadavuse osas juhtisid nad tähelepanu puudustele riigilt või õigusrikkujalt hüvitise saamisel, eelkõige sellele, et hüvitise taotlemise tähtajad on liiga lühikesed ja et võimalused saada moraalse kahju eest hüvitist on piiratud (teatavate kuriteoliikide puhul).

•Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Ettevalmistava töö hõlbustamiseks tellis komisjon väliselt konsultatsiooniteenuste pakkujalt toetava uuringu. Lisaks tellis ta soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise õigusekspertide Euroopa võrgustikult võrdleva analüüsi kriminaalõiguse sätete kohta, mida kohaldatakse soolise vägivalla, sealhulgas perevägivalla ja kübervägivalla suhtes Euroopas riikides. Lisaks ajakohastas Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE) oma 2014. aasta uuringut naistevastase vägivalla maksumuse kohta. Neid materjale täiendati muudest olemasolevatest allikatest pärit olulise teabega, nagu on osutatud mõju hindamise aruande 1. lisas.

•Mõjuhinnang

Kooskõlas parema õigusloome nõuetega loodi 2020. aasta septembris käesoleva algatuse ettevalmistamise toetuseks komisjoni talitustevaheline juhtrühm, mida juhib peasekretariaat. See rühm kohtus 2020. aasta septembrist 2021. aasta oktoobrini neli korda ja osales mitmel kirjalikul konsultatsioonil.

Mõjuhinnangu kavandis kaaluti algatuse eesmärkide saavutamiseks mitmesuguseid mitteseadusandlikke ja seadusandlikke meetmeid. Selles hinnati iga valitud variandi mõjusust, tõhusust ja järjekindlust ning jõuti järeldusele, et eelistatud variandi meetmete kombinatsioon on käesoleva algatuse üld- ja erieesmärke silmas pidades kõige proportsionaalsem ja järjekindlam.

Euroopa Komisjoni parema õigusloome eeskirjade kohaste töömeetoditega antakse institutsioonidevaheliste suhete ja tulevikusuundade valdkonna asepresidendile volitused kiita heaks sellise algatuse jätkamine, mille kohta õiguskontrollikomitee on esitanud teise negatiivse arvamuse. Samuti on oluline märkida, et õiguskontrollikomitee arvamuses antakse hinnang mõjuhinnangu kvaliteedile, mitte asjaomasele seadusandlikule ettepanekule.

Võttes arvesse ka institutsioonidevaheliste suhete ja tulevikusuundade valdkonna asepresidendi nõusolekut, pidas komisjon asjakohaseks jätkata käesoleva algatusega järgmistel põhjustel:

(1)algatuse poliitiline tähtsus komisjoni jaoks, nagu on rõhutatud poliitilistes suunistes;

(2)kiireloomuline vajadus võtta meetmeid, et teha edusamme naistevastase vägivalla ja perevägivalla ning soolise kübervägivalla ennetamisel ja tõkestamisel, nagu nõudis ka Euroopa Parlament;

(3)esitatud täiendavate selgituste ja tõenditega on rahuldavalt kõrvaldatud õiguskontrollikomitee tuvastatud puudused ning neid on kohandatud õigusakti ettepanekus arvesse võetud.

•Põhiõigused

Kavandatava direktiiviga tugevdatakse mitme, eelkõige järgmise põhiõiguse kaitset:

–õigus elule (Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 2), õigus isikupuutumatusele (harta artikkel 3), ebainimliku või alandava kohtlemise keeld (harta artikkel 4), õigus era- ja perekonnaelule (harta artikkel 7) ning õigus isikuandmete kaitsele (harta artikkel 8), näiteks seetõttu, et direktiiviga nähakse ette meetmed ohvrite, nende eraelu ja isikuandmete kaitseks ning vägivalla ennetamiseks, kriminaliseerides teatavad teod, samuti meetmed ohustatud isikute kaitsmiseks (riskihinnangu alusel ja pärast toetusmeetmeid) ning asjaomaste spetsialistide koolitamine kõnealust liiki vägivalda ära tundma ja sellele asjakohaselt reageerima;

–lapse õigused (harta artikkel 24), näiteks seetõttu, et direktiiviga tunnistatakse naistevastast vägivalda ja perevägivalda pealt nägevad lapsed selle vägivalla otsesteks ohvriteks ning nähakse ette erimeetmed laste kaitsmiseks ja toetamiseks ning nõue võtta juhtumite menetlemisel arvesse lapse parimaid huve;

–ohvri õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (harta artikkel 47), näiteks seetõttu, et direktiiviga tagatakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõhusam uurimine ja selle eest süüdistuse esitamine (nt teatavate kuritegude menetlemine omal algatusel ja avalikes huvides, ohvrite võimalus teatada juhtumitest veebis, õiguskaitseasutustele ja õigusasutustele suuniste väljatöötamine) ning ohvrite õigus nõuda teo toimepanijalt täielikku hüvitist ja saada otsus ühesainsas menetluses;

–diskrimineerimiskeeld ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus (harta artiklid 21 ja 23), näiteks seetõttu, et direktiivi kohaselt käsitatakse naistevastast vägivalda ja perevägivalda naiste ja meeste vahelise keelatud diskrimineerimise raske vormina, vähendatakse sellise vägivalla ohtu haavatavas olukorras olevate isikute ja suuremas ohus olevate rühmade puhul ning nähakse ette sihipärased teadlikkuse suurendamise ja teavitamise meetmed, et jõuda riskirühmadeni ja hõlbustada nende juurdepääsu tugiteenustele;

–õigus sotsiaalabile ja tervishoiule (harta artiklid 34 ja 35), näiteks seetõttu, et direktiiviga nähakse ette spetsialiseeritud tugiteenuste pakkumine, eelkõige seksuaalvägivalla ohvritele (nt viivitamatu arstiabi, kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine vägistamise korral, psühholoogiline nõustamine ja traumaabi).

4.MÕJU EELARVELE

Kavandatava direktiiviga kaasnevad ELi eelarves eeldatavasti järgmised kulud:

–andmekogumisvahendi väljatöötamine ja kasutuselevõtt – Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) ühekordsed kulud;

–andmekogumisvahendi tehniline hooldus ja käitamine – EIGE jooksvad kulud;

–andmete ühiste jaotuste ja meetodite väljatöötamine ja kasutuselevõtt koostöös liikmesriikidega – EIGE jooksvad kulud;

–suuniste väljatöötamine naistevastase vägivalla ja perevägivallaga seotud kuritegevuse statistika ühtlustamiseks ja standardimiseks, liikmesriikide toetamine andmete kogumisel – EIGE jooksvad kulud.

EIGE kulusid selgitatakse üksikasjalikult lisatud finantsselgituses. Kokku vajab EIGE administratiivandmete kogumiseks järgmisi rahalisi ja inimressursse:

–ühekordsed käivitamiskulud – 200 000 eurot;

–iga-aastased hooldus- ja käitamiskulud – 750 000 eurot;

–personal – üks (täistööajale ekvivalendina) ajutine töötaja alates 2025. aastast ja kaks (täistööaja ekvivalendina) lepingulist töötajat alates 2025. aastast (kokku kolm).

5.MUU TEAVE

•Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord

•Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus

2022/0066 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 82 lõiget 2 ja artikli 83 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust 35 ,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)Käesoleva direktiivi eesmärk on luua terviklik raamistik naistevastase vägivalla ja perevägivalla tulemuslikuks tõkestamiseks kõikjal liidus. Selleks tugevdatakse ja kehtestatakse meetmeid järgmistes valdkondades: asjakohaste kuritegude ja karistuste määratlemine, ohvrite kaitse ja õiguskaitse kättesaadavus, ohvriabi, ennetus, koordineerimine ja koostöö.

(2)Naiste ja meeste võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine on liidu põhiväärtused ja põhiõigused, mis on sätestatud vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklites 21 ja 23. Naistevastane ja perevägivald ohustavad neid põhimõtteid ning õõnestavad naiste ja tütarlaste õigust võrdõiguslikkusele kõigis eluvaldkondades.

(3)Naistevastane vägivald ja perevägivald rikuvad põhiõigusi, nagu õigust inimväärikusele, õigust elule ja isikupuutumatusele, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeldu, õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, isikuandmete kaitset ja lapse õigusi, nagu need on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas.

(4)Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada kuritegeliku käitumise suhtes, kus on tegemist naistevastase vägivalla või perevägivallaga, mis on liidu või riigisisese õiguse alusel kriminaliseeritud. Siia hulka kuuluvad käesolevas direktiivis määratletud kuriteod, nimelt vägistamine, naiste suguelundite moonutamine, intiimse sisuga või manipuleeritud materjali jagamine ilma nõusolekuta, küberjälitamine, küberahistamine, küberruumis vägivalla või vaenu õhutamine ning kuritegelik käitumine, mis on hõlmatud muude liidu õigusaktidega, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2011/36/EL 36 ja 2011/93/EL 37 , milles määratletakse kuriteod, mis on seotud laste seksuaalse ärakasutamisega ja inimkaubandusega seksuaalse ärakasutamise eesmärgil. Lisaks kuuluvad naistevastase vägivalla määratluse alla ka teatavad riigisisese õiguse kohased kuriteod. Siia hulka kuuluvad sellised kuriteod nagu naisetapp, seksuaalne ahistamine, seksuaalne kuritarvitamine, jälitamine, varajane ja sundabielu, sundabort, sundsteriliseerimine ja mitmesugused kübervägivalla eri vormid, nagu seksuaalne ahistamine internetis, küberkiusamine või omaalgatuslik varjamatult seksuaalse sisuga materjali saatmine. Perevägivald on vägivalla vorm, mis võib olla riigisisese õiguse alusel eraldi kriminaliseeritud või mis võib olla hõlmatud kuritegudega, mis pannakse toime perekonnaringis või leibkonnas või endiste või praeguste abikaasade vahel.

(5)Käesolevas direktiivis sätestatud meetmed on kavandatud selliselt, et need vastaksid naiste ja tütarlaste erivajadustele, arvestades, et käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivallavormid, nimelt naistevastane vägivald ja perevägivald, mõjutavad just neid ebaproportsionaalselt. Käesolevas direktiivis tunnistatakse siiski, et selliste vägivallavormide ohvriks võivad langeda ka teised ja et siin sätestatud meetmed peaksid kehtima ka neile. Seetõttu peaks mõiste „ohver“ tähistama kõiki inimesi, olenemata nende bioloogilisest või sotsiaalsest soost.

(6)Lapsed, kes on tunnistajaks naistevastasele või perevägivallale, kannatavad oma haavatavuse tõttu otsest emotsionaalset kahju ja see mõjutab nende arengut. Seetõttu tuleks selliseid lapsi pidada ohvriteks ja nende suhtes tuleks kohaldada suunatud kaitsemeetmeid.

(7)Naistevastane vägivald on püsiv naiste struktuurse diskrimineerimise ilming, mis tuleneb naiste ja meeste ajalooliselt ebavõrdsest võimusuhtest. Tegemist on soolise vägivalla vormiga, mida peamiselt panevad toime mehed naiste ja tütarlaste vastu. Selle juured on konstrueeritud sotsiaalsetes rollides, käitumismustrites, tegevustes ja omadustes, mida asjaomane ühiskond peab naiste ja meeste jaoks sobivaks ja mida üldiselt nimetatakse terminiga „sotsiaalne sugu“.

(8)Perevägivald on tõsine sotsiaalne probleem, mis jääb sageli varjatuks. See võib põhjustada raskeid psühholoogilisi ja füüsilisi traumasid, millel on rasked tagajärjed, sest vägivallatseja on tavaliselt inimene, keda ohver tunneb ja keda ta peaks saama usaldada. Selline vägivald võib esineda mitmesugustes vormides, sealhulgas füüsilises, seksuaalses, psühholoogilises ja majanduslikus vormis. Perevägivald ei olene sellest, kas vägivallatseja elab või on elanud ohvriga samas leibkonnas.

(9)Sedasorti kuritegude eripära arvestades on vaja kehtestada terviklik reeglistik, mis oleks suunatud naistevastase vägivalla ja perevägivalla püsivale probleemile ning milles arvestataks sellise vägivalla ohvrite erivajadusi. Liidu ja liikmesriikide tasandil praegu kehtivad sätted on osutunud naistevastase ja perevägivalla tõkestamisel ja ennetamisel ebapiisavaks. Eelkõige on direktiivid 2011/36/EL ja 2011/93/EL keskendunud sellise vägivalla erivormidele, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2012/29/EL 38 aga on sätestatud üldine raamistik kuriteoohvrite jaoks. Kuigi see pakub mõningaid kaitsemeetmeid naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvritele, ei ole see mõeldud nende erivajaduste rahuldamiseks.

(10)Käesolev direktiiv toetab rahvusvahelisi kohustusi, mille liikmesriigid on võtnud, et tõkestada ja ennetada naistevastast vägivalda ja perevägivalda, eelkõige ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, 39 ja kui see on asjakohane, Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni („Istanbuli konventsioon“) 40 ning 21. juunil 2019 Genfis allakirjutatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni, mis käsitleb vägivalla ja ahistamise kaotamist töömaailmas.

(11)Naistevastane vägivald ja perevägivald võib süveneda, kui see on läbi põimunud diskrimineerimisega soo alusel ja muudel liidu õigusega keelatud alustel, nimelt kodakondsuse, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste tunnuste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel. Seepärast peaksid liikmesriigid pöörama vajalikku tähelepanu ohvritele, kellele on osaks langenud selline läbipõimunud (intersektsionaalne) diskrimineerimine, ja nägema selliste omavahel läbipõimunud diskrimineerimisvormide puhuks ette erimeetmed. Suurem risk kogeda soolist vägivalda on eelkõige lesbidel, biseksuaalsetel, trans-, mittebinaarsetel, intersoolistel ja queer-naistel (LBTIQ), puuetega naistel ning rassilise või rahvusvähemuse taustaga naistel.

(12)Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvreid ähvardab suurem hirmutamise, kättemaksu, teisese ja korduva ohvristamise oht. Seega tuleks eritähelepanu pöörata nendele ohtudele ning vajadusele kaitsta selliste ohvrite väärikust ja füüsilist puutumatust.

(13)Vägistamine on üks raskemaid kuritegusid, millega rikutakse isiku seksuaalset puutumatust, ning see on kuritegu, mis mõjutab ebaproportsionaalselt just naisi. Sellega kaasneb võimu tasakaalustamatus toimepanija ja ohvri vahel, mis võimaldab toimepanijal ohvrit seksuaalselt ära kasutada isikliku rahulduse, oma üleoleku kehtestamise, sotsiaalse tunnustuse saamise, edutamise, võimalik et ka rahalise kasu saamise eesmärgil. Paljudes liikmesriikides eeldab vägistamiskuritegu jätkuvalt jõu, ähvarduste või sunni kasutamist. Teistes liikmesriikides piisab sellest, kui ohver ei ole seksuaalteoks oma nõusolekut andnud. Ohvrite seksuaalse puutumatuse täielik kaitse saavutatakse ainult viimati nimetatud viisil. Seepärast on vaja tagada kogu liidus võrdne kaitse ja näha selleks ette vägistamiskuriteo koosseisu tunnused.

(14)Vägistamise alla peaks sõnaselgelt kuuluma igasugune seksuaalne penetratsioon mingi kehaosa või esemega. Nõusoleku puudumine peaks olema vägistamise määratluse keskne ja oluline element, arvestades, et sageli ei ole selle toimepanekuga seotud füüsilist vägivalda ega jõu kasutamist. Algset nõusolekut peaks olema võimalik teo kestel igal ajal tagasi võtta, tulenevalt ohvri seksuaalsest enesemääramisõigusest, ning see ei peaks automaatselt tähendama nõusolekut tulevasteks tegudeks. Tahtevastane seksuaalne penetratsioon peaks kujutama endast vägistamist isegi siis, kui see on toime pandud abikaasa või intiimpartneri vastu.

(15)Kui tegemist on vägistamisega, siis tuleks sama laadi kuritegudes varem süüdi mõistetud kurjategijaid kohustada osalema sekkumisprogrammides, et vähendada retsidiivsuse riski.

(16)Et tegeleda korvamatu ja elukestva kahjuga, mida põhjustab tütarlastele ja naistele suguelundite moonutamine, tuleks see kuritegu kriminaalõiguses eraldi sätestada ja seda tuleks asjakohaselt käsitleda. Naiste suguelundite moonutamine on teist inimest ära kasutav tava, mis on seotud tütarlapse või naise suguelunditega ning mida tehakse selleks, et säilitada või kinnitada valitsevat seisundit naiste ja tütarlaste üle ning hoida tütarlaste ja naiste seksuaalsust oma sotsiaalse kontrolli all. Mõnikord toimub see ka lapsega sõlmitava sundabielu või perevägivalla kontekstis. Naiste suguelundite moonutamist võidakse mõnes kogukonnas praktiseerida traditsioonilise tavana. Siin all tuleks pidada silmas toiminguid, mida tehakse mittemeditsiinilistel põhjustel. Mõiste „ekstsisioon“ peaks tähendama kliitori ja suurte häbememokkade osalist või täielikku eemaldamist. „Infibulatsioon“ peaks hõlmama suurte häbememokkade sulgemist sel teel, et häbeme välisservad õmmeldakse osaliselt kinni, et tupeava kitsendada. Mõiste „mis tahes muu moonutamine“ peaks tähistama igasugust muud naiste suguelundite füüsilist muutmist.

(17)On vaja ette näha teatavate kübervägivalla vormidega seotud kuritegude ja karistuste ühtlustatud määratlused. Kübervägivald on eelkõige suunatud naispoliitikute, -ajakirjanike ja naissoost inimõiguslaste vastu ning mõjutab neid. See võib sundida naisi vaikima ja takistada nende osalemist ühiskonnaelus meestega võrdsetel alustel. Kübervägivald mõjutab naisi ja tütarlapsi ebaproportsionaalselt ka hariduskeskkonnas, näiteks koolides ja ülikoolides, sellel aga on kahjulikud tagajärjed nende edasisele haridusele ja vaimsele tervisele, mis võib äärmuslikel juhtudel viia enesetapuni.

(18)Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamisega kaasneb oht, et teatavat liiki kübervägivald levib kergesti, kiiresti ja ulatuslikult, tekitades ohvrile sügavat ja pikaajalist kahju või süvendab seda. Selline levimise võimalus, mis on mitme käesolevas direktiivis määratletud kübervägivallakuriteo toimepanemise eeltingimus, peaks peegelduma ka asjaolus, et teatav materjal tehakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil kättesaadavaks „suure hulga“ lõppkasutajate jaoks. Terminit „suur hulk“ tuleks mõista selliselt, et see tähendab jõudmist märkimisväärse hulga asjaomase tehnoloogia lõppkasutajateni, mis teeb võimalikuks selle materjali laialdase kättesaadavuse ja võimaliku edasilevitamise. Seda terminit tuleks tõlgendada ja kasutada nii, et võetakse arvesse vastavaid asjaolusid, sealhulgas materjali kättesaadavaks tegemiseks kasutatud tehnoloogiaid ja vahendeid, mida need tehnoloogiad levitamiseks pakuvad.

(19)Intiimsete piltide või videote ja seksuaaltegevust kujutava materjali nõusolekuta kättesaadavaks tegemine suurele hulgale lõppkasutajatele info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil võib põhjustada ohvritele hoomamatut kahju, arvestades, kui lihtsasti, kiiresti ja laialdaselt sellise materjali levitamine ja teo toimepanek käib, ning materjali intiimset laadi. Käesolevas direktiivis sätestatud kuritegu peaks hõlmama kõiki sellise materjali liike, nagu pildid, fotod ja videod, sealhulgas seksualiseeritud pildid, audioklipid ja videoklipid. See peaks olema seotud olukordadega, kus materjal tehakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil kättesaadavaks suurele hulgale lõppkasutajatele ilma ohvri nõusolekuta, olenemata sellest, kas ohver oli nõus sellise materjali loomisega või on selle ise edastanud konkreetsele isikule. See kuritegu peaks hõlmama ka sellise materjali nõusolekuta tootmist või manipuleerimist, näiteks kujutiste redigeerimise teel, mille tulemusena jääb mulje, et teine inimene on seksuaaltegevuses, niivõrd kui see materjal tehakse seejärel info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil ilma selle isiku nõusolekuta kättesaadavaks suurele hulgale lõppkasutajatele. Sellise materjali tootmise või manipuleerimise alla peaks kuuluma ka nn süvavõltsingute (deepfake) fabritseerimine, kus materjal meenutab äratuntavalt mõnd olemasolevat isikut, eset, kohta või muud objekti või sündmust, kuid kujutab kellegi muu seksuaaltegevust ning näib teiste inimeste silmis ekslikult ehtne või tõene. Et sellise tegevuse ohvreid tulemuslikult kaitsta, peaks direktiiviga olema hõlmatud ka sellise tegevusega ähvardamine.

(20)Küberjälitamine on tänapäevane vägivallavorm, mida sageli pannakse toime pereliikmete või samas leibkonnas elavate isikute vastu, kuid mida panevad toime ka endised partnerid või tuttavad. Tavaliselt kuritarvitab teo toimepanija tehnoloogiat, et intensiivistada oma survestavat ja kontrollivat käitumist, manipuleerimist ja jälgimist, mis omakorda suurendab ohvri hirmu ja ärevust ning isoleerib ta järk-järgult sõpradest ja perekonnast. Seetõttu tuleks kehtestada ahistava küberjälitamise miinimumnormid. Küberjälitamine peaks hõlmama ohvri pidevat jälgimist info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil ilma tema nõusolekuta või seadusliku loata. See võib olla võimalik ohvri isikuandmete töötlemise teel, näiteks identiteedivarguse teel või uurides sellised andmed välja tema mitmesugustelt sotsiaalmeedia- või sõnumiplatvormidelt, e-kirjadest ja telefonist, salasõnade varastamise või seadmete häkkimise teel, et pääseda tema eraruumi, geolokaliseerimisrakenduste, sealhulgas mobiilinuhkvara paigaldamise või tema seadme varastamise teel. Lisaks peaks ahistav jälitamine hõlmama ohvri jälgimist ilma inimese enda nõusoleku või loata, kasutades asjade interneti kaudu ühendatud tehnoloogiaseadmeid, näiteks nuti-kodumasinaid.

(21)Tuleks kehtestada miinimumnormid küberahistamiskuriteo kohta, et takistada olukorda, kus kolmandate isikutega algatatakse rünnak teise inimese vastu või osaletakse sellises rünnakus, tehes ähvardava või solvava materjali kättesaadavaks suurele hulgale lõppkasutajatele. Sellised ulatuslikud rünnakud, sealhulgas koordineeritud grupirünnakud internetis, võivad kasvada üle rünnakuteks reaalses maailmas või põhjustada märkimisväärset psühholoogilist kahju ja äärmuslikel juhtudel viia ohvri enesetapuni. Sageli on need suunatud silmapaistvate (nais)poliitikute, -ajakirjanike või muude tuntud isikute vastu, kuid need võivad aset leida ka teistsugustes kontekstides, näiteks ülikoolilinnakutes või koolides. Sellist veebivägivalda tuleks käsitleda iseäranis siis, kui rünnakud toimuvad laiaulatuslikult, näiteks grupiviisilise ahistamisena suure hulga inimeste poolt.

(22)Interneti- ja sotsiaalmeediakasutuse kasv on viimastel aastatel järsult suurendanud avalikku vägivalla ja vaenu õhutamist, sealhulgas bioloogilise või sotsiaalse soo alusel. Tõsiasja, et vaenukõnet saab digikeskkonnas lihtsalt, kiirelt ja laiaulatuslikult jagada, võimendab veelgi internetile omane kammitsematus, kuna eeldatav anonüümsus ja karistamatuse tunne vähendavad inimeste enesetalitsust, mis muidu takistaks neid sellist väljendusviisi kasutamast. Naistele saab internetis sageli osaks seksistlik ja misogüünne vaen, mis võib kasvada üle reaalse maailma vaenukuritegudeks. Sellele tuleb jälile saada juba varases etapis. Seda liiki kihutusmaterjalis ei viidata alati otseselt sihtmärgiks oleva(te) inimes(t)e bioloogilisele või sotsiaalsele soole, kuid kallutatust on võimalik järeldada kihutussõnumite üldisest sisust või kontekstist.

(23)Küberruumis vägivalla või vaenu õhutamine eeldab, et seda ei väljendata mitte puhtalt eraviisilises kontekstis, vaid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise kaudu avalikult. Seetõttu eeldaks see üldsusele levitamist, mida tuleks mõista nii, et see hõlmab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil teatava vägivalda või vaenu õhutava materjali kättesaadavaks tegemist potentsiaalselt piiramatule arvule inimestele nimelt selliselt, et see materjal tehakse kasutajatele üldiselt kergesti kättesaadavaks, ilma et materjali esitanud isik peaks midagi täiendavalt tegema, olenemata sellest, kas need inimesed tegelikult kõnealuse teabega tutvuvad. Seega kui juurdepääs teabele eeldab registreerimist või kasutajarühma vastuvõtmist, tuleks seda teavet käsitada üldsusele levitatuna üksnes juhul, kui teabele juurdepääsu soovivad kasutajad registreeritakse automaatselt või võetakse vastu, ilma et keegi peaks otsustama või valima, kellele juurdepääs anda. Hinnates, kas materjali saab käsitada vaenu või vägivalla õhutamisena, peaksid pädevad asutused võtma arvesse harta artiklis 11 sätestatud põhiõigust sõnavabadusele.

(24)Ohvritel peaks olema võimalik naistevastasest vägivallast või perevägivallast hõlpsasti teatada, ilma et neid uuesti või korduvalt ohvristataks. Selleks peaksid liikmesriigid ette nägema võimaluse esitada kaebusi interneti teel või muu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kaudu, et sellistest kuritegudest teatada. Kübervägivalla ohvritel peaks olema võimalik üles laadida oma teatega seotud materjale, näiteks väidetava vägivaldse käitumise kuvatõmmiseid.

(25)Perevägivalla ja naistevastase vägivalla korral, eriti kui selle on toime pannud lähedased pereliikmed või intiimpartnerid, võib kuriteo toimepanija survestada ohvrit selliselt, et viimane kardab pöörduda pädevate asutuste poole, isegi kui tema elu on ohus. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et nende konfidentsiaalsusnõuded ei takista asjaomastel kutsetöötajatel, näiteks tervishoiutöötajatel, teatamast pädevatele asutustele, kui neil on põhjendatult alust arvata, et ohvri elu või tervis on otseses ohus. Samuti jõutakse lapsi mõjutava perevägivalla või naistevastase vägivalla juhtumitele sageli jälile alles siis, kui kolmandad isikud märkavad lapse ebaharilikku käitumist või talle tekitatud füüsilist kahju. Lapsi tuleb selliste vägivallavormide eest tulemuslikult kaitsta ja kiiresti tuleb võtta piisavaid meetmeid. Seetõttu ei tohiks ka asjaomaseid kutsetöötajaid, kes lapsohvrite või potentsiaalsete lapsohvritega kokku puutuvad, sealhulgas tervishoiu- või haridustöötajaid, piirata konfidentsiaalsusnõuded, juhul kui neil on põhjendatult alust arvata, et lapse vastu on toime pandud käesoleva direktiivi kohane raske vägivallategu või et on oodata uusi raskeid vägivallategusid. Kui kutsetöötajad sellistest vägivallajuhtumitest teatavad, peaksid liikmesriigid tagama, et neid ei võeta vastutusele konfidentsiaalsusnõuete rikkumise eest.

(26)Et tegelda teatamata jätmise probleemiga juhtudel, kui ohver on laps, tuleks kehtestada turvaline ja lapsesõbralik teatamiskord. Selle hulka võib kuuluda pädevate asutuste poolne küsitlemine lihtsas ja arusaadavas keeles.

(27)Viivitused naistevastase vägivalla ja perevägivallaga seotud kaebuste menetlemisel võivad olla nende ohvritele eriti ohtlikud, kuna nad võivad endiselt olla otseses ohus, sest kuriteo toimepanijad võivad sageli olla lähedased pereliikmed või abikaasad. Seepärast peaksid pädevatel asutustel olema piisavad teadmised ja tulemuslikud uurimisvahendid selliste kuritegude uurimiseks ja nende eest süüdistuse esitamiseks.

(28)Perevägivalla ja naistevastase vägivalla ohvrid vajavad tavaliselt kohest kaitset või spetsialiseeritud abi, näiteks lähisuhtevägivalla korral, kus retsidiivsuse määr kipub olema kõrge. Seetõttu tuleks ohvri kaitsevajaduste kindlakstegemiseks viia läbi individuaalne hindamine juba siis, kui pädevad asutused ohvriga esimest korda kokku puutuvad, või niipea, kui tekib kahtlus, et inimene on naistevastase vägivalla või perevägivalla ohver. Seda võib teha enne, kui ohver on kuriteost ametlikult teatanud, või proaktiivselt, kui kuriteost teatab kolmas isik.

(29)Ohvri kaitse- ja toetusvajadust hinnates peaks esmane mure olema ohvri turvalisuse tagamine ja kohandatud toe pakkumine, võttes muu hulgas arvesse ohvri individuaalset olukorda. Eritähelepanu nõudvate asjaolude hulka võivad kuuluda ohvri rasedus või ohvri sõltuvus kuriteo toimepanijast või suhe temaga.

(30)Et tagada ohvritele ulatuslik abi ja kaitse, peaksid ohvri riskide hindamisse ja asjakohastesse abimeetmetesse olema kaasatud mitte üksnes õiguskaitse- ja õigusasutused, vaid kõik pädevad asutused ja asjaomased organid, ja see peaks tuginema liikmesriikide poolt välja antud selgetele suunistele. Sellistes suunistes tuleks esitada ka tegurid, mida tuleb kaaluda, kui hinnatakse kuriteo toimepanijast või kahtlustatavast tulenevat ohtu, sealhulgas kaalutlus, et väärtegudes süüdistatavad on niisama ohtlikud kui raskemates kuritegudes süüdistatavad, eelkõige perevägivalla ja ahistava jälitamise korral.

(31)Kuna ohvri lapsed on teisese ja korduva ohvristamise, hirmutamise ja kättemaksu suhtes haavatavad ning kuna nad kannatavad emotsionaalset kahju, mis kahjustab nende arengut, peaksid neile osaks saama samad kaitsemeetmed, mida võimaldatakse ohvrile. Teised ohvrist sõltuvad isikud, näiteks puuetega täiskasvanud või eakad ülalpeetavad täiskasvanud, kelle eest ohver hoolitseb, võivad kogeda samasugust emotsionaalset kahju ja ka neile tuleks seega võimaldada samu kaitsemeetmeid.

(32)Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrid vajavad sageli eriabi. Tagamaks, et nad ka tegelikult abi saaksid, peaksid pädevad asutused suunama ohvrid asjakohastesse tugiteenistustesse. Seda tuleks teha eelkõige juhul, kui individuaalse hindamise käigus on kindlaks tehtud ohvri konkreetsed abivajadused. Sellisel juhul peaks tugiteenistustel olema võimalik ohvriga ühendust võtta isegi ilma ohvri nõusolekuta. Kui pädevad asutused töötlevad asjaomaseid isikuandmeid, peaksid liikmesriigid tagama, et see toimuks seadusekohaselt vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 41 artikli 6 lõike 1 punktile c koostoimes artikli 6 lõigetega 2 ja 3. Sellised õigusnormid peaksid sisaldama asjakohaseid isikuandmete kaitsemeetmeid, milles järgitakse isikuandmete kaitse õiguse põhiolemust ja nähakse ette sobivad ja konkreetsed meetmed üksikisikute põhiõiguste ja huvide kaitseks. Kui pädevad asutused edastavad ohvrite isikuandmeid tugiteenistustele, et ohvreid sinna suunata, peaksid nad tagama, et edastatavad andmed piirduksid sellega, mis on vajalik teenistuste informeerimiseks juhtumi asjaoludest, et ohvrid saaksid asjakohast abi ja kaitset.

(33)Liikmesriigid peaksid võtma vajalikke meetmeid, tagamaks, et on võimalik kasutada kohest lähenemiskeeldu ning muid lähenemiskeelde, et tagada ohvrite ja nende ülalpeetavate tulemuslik kaitse.

(34)Liikmesriigid peaksid tagama, et kohene lähenemiskeeld võidakse kehtestada otsese ohu korral, näiteks kui valitseb vahetu kahju tekkimise oht või see on juba realiseerunud ja kahju võib tõenäoliselt korduda.

(35)Lähenemiskeeld võib muu hulgas ette näha, et kuriteo toimepanijal või kahtlustataval on keelatud siseneda teatavatesse kohtadesse, läheneda ohvrile või tema ülalpeetavale lähemale kui teatav ettenähtud vahemaa või võtta temaga ühendust, sealhulgas veebiliideste kaudu, ning vajaduse korral ka omada tulirelvi või surmavaid relvi.

(36)Et tagada kohese lähenemiskeelu ja muude lähenemiskeeldude tulemuslikkus, tuleks selliste keeldude rikkumise eest kohaldada karistusi. Need karistused võivad olla kriminaalõiguslikud või muu õigusliku olemusega ja need võivad hõlmata vanglakaristusi, trahve või muid õiguslikke sanktsioone, mis on mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(37)Tõendite esitamine varasema seksuaalse käitumise kohta, et seada kahtluse alla ohvrite usaldusväärsus ja nõusoleku puudumine, võib juhtumites, mis käsitlevad seksuaalset vägivalda, eriti vägistamist, tugevdada ohvrit kahjustavate stereotüüpide põlistamist ning viia korduva või teisese ohvristamiseni. Seega ilma et see piiraks kaitseõigust, ei tohiks kriminaaluurimises ja kohtumenetluses lubada küsimusi, järelepärimisi ega tõendeid ohvri varasema seksuaalse käitumise kohta.

(38)Arvestades naistevastase vägivalla ja perevägivalla kuritegude keerukust ja raskusastet ning ohvrite konkreetseid toetusvajadusi, peaksid liikmesriigid tagama, et määratud asutused pakuvad lisatuge ja tegelevad selliste kuritegude ennetusega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2004/113/EÜ 42 , 2006/54/EÜ 43 ja 2010/41/EL 44 kohaselt loodud riiklikel võrdõiguslikkust edendavatel asutustel on nende ülesannete täitmiseks head võimalused, arvestades nende asjatundlikkust soolise diskrimineerimise küsimustes. Lisaks peaks sellistel asutustel olema õigus tegutseda kohtumenetluses igasuguse naistevastase vägivalla või perevägivalla ohvrite nimel või nende toetuseks, sealhulgas hüvitise taotlemiseks ja ebaseadusliku veebisisu eemaldamiseks, kui ohvrid on selleks nõusoleku andnud. Siia peaks kuuluma ka võimalus tegutseda ühekorraga mitme ohvri nimel või toetuseks. Selleks et need asutused saaksid oma ülesandeid tulemuslikult täita, peaksid liikmesriigid tagama, et neile antakse piisavad inimressursid ja rahalised vahendid.

(39)Teatavate käesoleva direktiiviga hõlmatud kuritegudega kaasneb suurem oht korduvaks, pikaajaliseks või isegi pidevaks ohvristamiseks. See oht esineb eelkõige tegude puhul, mis seisnevad selles, et teatavate kübervägivallategude tulemusena saadud materjal tehakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil kättesaadavaks suurele hulgale lõppkasutajatele, võttes arvesse, kui lihtsalt ja kiirelt on sellist materjali võimalik laialt levitada ning kui raske on sageli sellist materjali eemaldada. See oht püsib tavaliselt ka pärast süüdimõistmist. Et tulemuslikult kaitsta selliste kuritegude ohvrite õigusi, tuleks seega nõuda, et liikmesriigid võtaksid asjakohaseid meetmeid, mis on suunatud sellise materjali eemaldamisele. Arvestades, et materjali eemaldamine selle algallikast ei pruugi alati olla teostatav, näiteks õiguslike või praktiliste raskuste tõttu, mis on seotud eemaldamiskorralduse täitmise või jõustamisega, peaks liikmesriikidel olema lubatud näha ette ka meetmed, millega tõkestatakse juurdepääs sellisele materjalile.

(40)Nende meetmete hulka peaks eelkõige kuuluma liikmesriikide õigusasutuste õigus anda vahendusteenuste osutajatele korraldus kõnealuse materjali ühe või mitme konkreetse elemendi eemaldamiseks või neile juurdepääsu tõkestamiseks. Need korraldused tuleks anda ohvri piisavalt põhjendatud taotluse alusel. Arvestades, kui kiirelt võib selline materjal internetis levida ja kui kaua võib aega kuluda selleks, et viia lõpule kriminaalmenetlus selliste kuritegude toimepanemises kahtlustatavate vastu, on ohvrite õiguste tulemuslikuks kaitseks vaja ette näha võimalus anda teatavatel tingimustel selliseid korraldusi ajutiste meetmetena isegi enne kriminaalmenetluse lõppu.

(41)Kõik sellised materjali eemaldamise või sellele juurdepääsu tõkestamise meetmed, sealhulgas eelkõige sellised korraldused, võivad mõjutada muude isikute õigusi ja huve peale ohvrite; sellised isikud on näiteks selle materjali esitajad, vahendusteenuse osutajad, kelle teenuseid võidakse kasutada, ja nende teenuste lõppkasutajad; samuti võivad need mõjutada üldisi huve. Seepärast tuleks tagada, et neid korraldusi saab anda ja muid meetmeid saab võtta ainult läbipaistvalt ning et nähakse ette piisavad kaitsemeetmed, tagamaks, et need piirduksid alati ainult sellega, mis on vajalik ja proportsionaalne, et õiguskindlus oleks tagatud, et kõik asjasse puutuvad isikud saaksid riigisisese õiguse kohaselt kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning et saavutataks õiglane tasakaal kõigi asjaomaste õiguste ja huvide vahel, sealhulgas kõigi asjaosaliste põhiõiguste vahel kooskõlas hartaga. Kõigi kaalul olevate õiguste ja huvide hoolikas kaalumine juhtumipõhiselt on eriti oluline ajutiste meetmete kohaldamise menetluses. Need korraldused tuleks üldjuhul adresseerida konkreetsele vahendusteenuste osutajale, kellel on kõige paremad tegutsemisvõimalused, eelkõige selleks, et piirata võimalikku negatiivset mõju sõna- ja teabevabadusele.

(42)Käesoleva direktiivi sätted, mis käsitlevad korraldusi ja muid asjaomase materjali eemaldamise ja sellele juurdepääsu tõkestamise meetmeid, ei tohiks mõjutada määruses XX/YYYY [kavandatav digiteenuste määrus] sisalduvaid asjakohaseid õigusnorme. Eelkõige peaksid need korraldused olema kooskõlas keeluga kehtestada üldisi jälgimise või aktiivse teabekogumise kohustusi ning nimetatud määruse erinõuetega ebaseadusliku veebisisu eemaldamise korralduste kohta.

(43)Arvestades, millist tähtsust võib asjaomaste kuritegude uurimiseks või nende eest vastutusele võtmiseks omada materjal, mille kohta võidakse käesoleva direktiivi alusel anda korraldus või võtta muu meede, milles nõutakse selle materjali eemaldamist või sellele juurdepääsu tõkestamist, tuleks võtta vajalikud meetmed, et võimaldada pädevatel asutustel sellist materjali vajaduse korral koguda või säilitada. Need meetmed võivad seisneda näiteks selles, et asjaomastelt vahendusteenuse osutajatelt nõutakse materjali edastamist nendele asutustele või materjali säilitamist piiratud ajavahemiku vältel, mis ei ole pikem kui tarvis. Kõik sellised meetmed peaksid tagama materjali turvalisuse, jääma alati mõistlikkuse piiresse ja vastama kohaldatavatele isikuandmete kaitse normidele.

(44)Et vältida teisest ohvristamist, peaks kuriteoohvril olema võimalik saada kriminaalmenetluse käigus hüvitist. Hüvitis, mida kuriteo toimepanija peab maksma, peaks olema täielik ja sellel ei tohiks olla kindlaksmääratud ülempiiri. See peaks katma kogu kahju ja trauma, mis on ohvritele osaks saanud, ja nende kahjudega toimetuleku kulud, sealhulgas ravikulud, mõju ohvri tööhõiveolukorrale, sissetuleku kaotuse, psühholoogilise kahju ja väärikuse riivamisest tingitud moraalse kahju. Hüvitise summa peaks kajastama tõsiasja, et perevägivalla ohvrid võivad olla sunnitud kogu oma senise elu maha jätma, et otsida turvalisust, mis võib tähendada töökohavahetust või laste jaoks uute koolide leidmist või isegi uue identiteedi loomist.

(45)Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvreid tuleks abistada ja toetada enne kriminaalmenetlust, selle kestel ja ka sobiva ajavahemiku jooksul pärast kriminaalmenetluse lõppu, näiteks juhul kui vägivalla raskete füüsiliste või psühholoogiliste tagajärgedega toimetulekuks on endiselt vaja ravi või kui ohvri turvalisus on ohus eelkõige ütluste tõttu, mis ohver on nimetatud menetluse käigus andnud.

(46)Spetsialiseeritud tugiteenistused peaksid pakkuma abi igasuguse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvritele, sealhulgas seksuaalse vägivalla, naiste suguelundite moonutamise, sundabielude, sundabordi ja -steriliseerimise, seksuaalse ahistamise ja kübervägivalla eri vormide ohvritele.

(47)Ohvritele tuleks pakkuda spetsialiseeritud abi, mis on kohandatud vastavalt nende erivajadustele, olenemata sellest, kas ametlik kaebus on esitatud või mitte. Selliseid teenuseid võiks pakkuda lisaks üldistele ohvriabiteenustele või nende raames ja need võivad tugineda olemasolevatele spetsialiseeritud abi pakkuvatele üksustele. Spetsialiseeritud abi võivad pakkuda riiklikud ametiasutused, ohvriabiorganisatsioonid või muud valitsusvälised organisatsioonid. Neile tuleks anda piisavad inim- ja finantsressursid ning juhul, kui teenuseid osutavad valitsusvälised organisatsioonid, peaksid liikmesriigid tagama, et nad saavad asjakohast rahastust.

(48)Perevägivalla ja naistevastase vägivalla ohvritel on tavaliselt mitu kaitse- ja toetusvajadust. Et neid vajadusi tulemuslikult täita, peaksid liikmesriigid osutama selliseid teenuseid samades ruumides või laskma selliseid teenuseid koordineerida keskse kontaktpunkti kaudu. Et jõuda ka selliste ohvriteni, kes asuvad kaugemates piirkondades või kes ei ole ise suutelised sellistesse keskustesse kohale tulema, peaksid liikmesriigid nägema ette selliste teenuste kättesaadavuse interneti kaudu. See peaks tähendama, et luuakse ühtne ja ajakohastatud veebisait, kus pakutakse kogu asjakohast teavet olemasolevate abi- ja kaitseteenuste kohta ning neile juurdepääsu (ühtne veebipõhine juurdepääsupunkt). See veebisait peaks puuetega inimeste huvides järgima ligipääsetavusnõudeid.

(49)Spetsialiseeritud tugiteenistusi, sealhulgas varjupaiku ja seksuaalvägivalla kriisiabikeskusi, tuleks pidada kriiside ja hädaolukordade, sealhulgas tervisekriiside ajal hädavajalikuks. Neid teenuseid tuleks sellistes olukordades jätkuvalt pakkuda, kuna neis kipub naistevastane ja perevägivald sagenema.

(50)Seksuaalvägivalla, sealhulgas vägistamise traumaatilisus nõuab koolitatud ja spetsialiseerunud töötajatelt eriti diskreetset reageerimist. Sedasorti vägivalla ohvrid vajavad viivitamatut arstiabi ja traumaabi koos kohese kohtuekspertiisiga, et koguda süüdistuse esitamiseks vajalikke tõendeid. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskusi või keskusi, kuhu seksuaalvägivalla ohvrid suunatakse, peaks olema piisaval hulgal ja need peaksid olema iga liikmesriigi territooriumil sobivalt hajutatud. Ka naiste suguelundite moonutamise ohvrid, sageli tütarlapsed, vajavad tavaliselt suunatud abi. Seetõttu peaksid liikmesriigid tagama, et nad pakuvad ohvrite vajadustele kohandatud sihipärast abi.

(51)Direktiivides 2004/113/EÜ, 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL käsitatakse ahistamist töökohal soolise diskrimineerimisena. Arvestades, et seksuaalne ahistamine töökohal toob kaasa märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi nii ohvritele kui ka tööandjatele, tuleks väliste nõustamisteenuste kaudu pakkuda nii ohvritele kui ka tööandjatele nõu, kuidas selliseid juhtumeid töökohal asjakohaselt lahendada, milliseid õiguskaitsevahendeid saab tööandja kasutada ahistaja töölt kõrvaldamiseks ning varajase lepitusmenetluse võimaldamiseks, kui ohver seda soovib.

(52)Liikmesriigid peaksid tagama, et riiklikke abitelefone käitatakse ELi ühtlustatud numbri [116016] all ning et seda numbrit reklaamitakse laialdaselt kui avalikku telefoninumbrit, mis on tasuta ja kättesaadav ööpäev läbi. Pakutava abi hulka peaks kuuluma kriisinõustamine ja peaks olema võimalus suunata ohvrid vahetu inimkontaktiga teenustele, näiteks varjupaikadesse, nõustamiskeskustesse või politseisse.

(53)Varjupaikadel on ohvrite kaitsmisel vägivallategude eest oluline roll. Lisaks sellele, et seal pakutakse turvalist varjupaika, peaksid need pakkuma vajalikku abi ohvrite tervise, rahalise olukorra ja nende laste heaoluga seotud probleemide lahendamiseks ning lõppkokkuvõttes valmistama ohvreid ette iseseisvaks eluks.

(54)Et tulemuslikult tegelda lapsohvritele avalduvate negatiivsete tagajärgedega, peaksid lastele suunatud toetusmeetmed sisaldama eakohast psühholoogilist nõustamist ja vajaduse korral pediaatrilist abi ning neid tuleks pakkuda niipea, kui pädevatel asutustel on piisavalt alust arvata, et lapsed võivad olla sattunud vägivalla ohvriks või vägivalla tunnistajaks. Lapsohvrite toetamisel tuleks esikohale seada lapse õigused, nagu need on sätestatud harta artiklis 24.

(55)Selleks et tagada laste turvalisus nende võimalikel külastuskohtumistel kuriteo toimepanija või kahtlustatavaga, kellel lasub vanemlik vastutus ja kellel on suhtlusõigus, peaksid liikmesriigid tagama, et tehakse kättesaadavaks neutraalsed järelevalvega kohad, sealhulgas lastekaitse- või hoolekandeasutused, et sellised külastused saaksid seal toimuda lapse parimates huvides. Vajaduse korral peaksid külastused toimuma lastekaitse- või hoolekandeametnike juuresolekul. Kui on vaja ette näha ajutine majutus, tuleks lapsed majutada esmajärjekorras koos vanemliku vastutuse kandjaga, kes ei ole kuriteo toimepanija ega kahtlustatav, näiteks lapse emaga. Alati tuleks arvesse võtta lapse parimaid huve.

(56)Erivajadustega ohvrid ning naistevastase vägivalla või perevägivalla ohus olevad rühmad, nagu puuetega naised, naised, kelle elanikustaatus või elamisluba sõltub teisest inimesest, dokumentideta naississerändajad, naised, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset, põgenevad relvastatud konfliktide eest, on kodutud või on pärit rassilise või etnilise vähemuse hulgast, maapiirkondades elavad naised, naised, kes on sekstöötajad, naiskinnipeetavad või eakamad naised peaksid saama erikaitset ja -toetust.

(57)Puuetega naised kogevad naistevastast vägivalda ja perevägivalda ebaproportsionaalselt palju ning oma puude tõttu on neil sageli raskusi juurdepääsul kaitse- ja toetusmeetmetele. Seetõttu peaksid liikmesriigid tagama, et nad saavad täiel määral kasutada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi teistega võrdsetel alustel, ning pöörama samas nõuetekohast tähelepanu nende ohvrite erilisele haavatavusele ja nende tõenäolistele raskustele abi saamisel.

(58)Liikmesriigid peaksid tagama, et naistevastase vägivalla ja perevägivalla vastu võetakse ennetavaid meetmeid, näiteks korraldatakse teadvustuskampaaniaid. Ennetus peaks toimuma ka formaalhariduses, eelkõige seksuaalhariduse ja sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste, empaatia ning tervete ja lugupidavate suhete arendamise kaudu.

(59)Liikmesriigid peaksid võtma meetmeid kahjulike soostereotüüpide leviku tõkestamiseks, et juurida välja naiste alaväärsuse või naiste ja meeste stereotüüpsete rollide idee. Siia hulka võiksid kuuluda ka meetmed, millega tagatakse, et kultuuri, kommet, religiooni, traditsiooni või au ei peetaks naistevastast vägivalda või perevägivalda õigustavaks või leebemat kohtlemist nõudvaks asjaoluks. Kuna lapsed puutuvad juba väga varasest east alates kokku soorollidega, mis kujundavad nende eneseteadmust ning mõjutavad nende akadeemilisi ja ametialaseid valikuid, aga ka ootusi, mida nad terve elu jooksul iseendale kui naisele või mehele panevad, siis on väga tähtis käsitleda soostereotüüpe juba alates alusharidusest ja lastehoiust.

(60)Et naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrid tehtaks kindlaks ja et nad saaksid asjakohast abi, peaksid liikmesriigid tagama, et kutsetöötajad, kes ohvritega tõenäoliselt kokku puutuvad, saaksid koolitust ja otstarbekohast teavet. Koolitustel tuleks käsitleda hirmutamise ning korduva ja teisese ohvristamise ohtu ja ennetust ning ohvrite kaitse- ja toetusmeetmete kättesaadavust. Et töökohal seksuaalse ahistamise juhtumeid ära hoida ja neid asjakohaselt lahendada, peaksid koolitust saama ka järelevalveülesandeid täitvad isikud. Neil koolitustel tuleks käsitleda ka töökohal toimuva seksuaalse ahistamise ning sellega seotud psühhosotsiaalsete ohutus- ja terviseriskide hindamist, nagu on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 89/391/EMÜ 45 . Koolitustel tuleks käsitleda ka kolmandate isikute poolse vägivalla riski. Kolmandate isikute poolne vägivald tähendab vägivalda, mis võib töötajatele osaks saada töökohal, kuid mitte töökaaslaste poolt, ning siia hulka kuuluvad näiteks juhtumid, kui meditsiiniõdesid ahistab seksuaalselt patsient.

(61)Et võidelda teatamata jätmise vastu, peaksid liikmesriigid tegema koostööd ka õiguskaitseasutustega, selleks et töötada välja koolitusi, mis käsitlevad eelkõige kahjulikke soostereotüüpe, aga ka selleks et ennetada süütegusid, arvestades nende asutuste tüüpilist tihedat kontakti vägivallaohus olevate rühmade ja ohvritega.

(62)Tuleks luua sekkumisprogrammid, et ennetada ja minimeerida (korduva) naistevastase vägivalla või perevägivalla ohtu. Programmide konkreetne eesmärk peaks olema õpetada vägivallatsejaid või neid, kellel on risk selleks saada, kuidas käituda inimestevahelistes suhetes vägivallatult ja kuidas astuda vastu vägivaldsetele käitumismustritele. Programmid peaksid julgustama vägivallatsejaid võtma vastutust oma tegude eest ning uurima oma suhtumist naistesse ja veendumusi naiste suhtes.

(63)Tagamaks, et käesolevas direktiivis sätestatud kübervägivallakuritegude ohvrid saaksid tulemuslikult kasutada oma õigust lasta selliste kuritegudega seotud ebaseaduslik materjal eemaldada, peaksid liikmesriigid soodustama koostööd vahendusteenuste osutajate vahel. Et selline materjal avastataks varakult ja sellega tegeldaks tulemuslikult ning et selliste kuritegude ohvrid saaksid piisavalt abi ja tuge, peaksid liikmesriigid hõlbustama ka vabatahtlike eneseregulatsioonimeetmete, näiteks käitumisjuhendite kehtestamist või selliste olemasolevate meetmete kasutamist, sealhulgas niisuguse kübervägivallaga seotud süstemaatiliste riskide avastamise teemal, ja koolitama teenuseosutajate töötajaid, kes tegelevad niisuguse vägivalla ennetamise ja ohvrite abistamisega.

(64)Adekvaatset naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise poliitikat saab sõnastada üksnes põhjalike ja võrreldavate liigitatud andmete alusel. Et tulemuslikult jälgida liikmesriikides toimuvaid arengusuundumusi ja täita lüngad võrreldavates andmetes, peaksid liikmesriigid korrapäraselt läbi viima uuringuid, kasutades andmete kogumiseks ja nende komisjonile (Eurostatile) edastamiseks komisjoni (Eurostati) ühtlustatud metoodikat.

(65)Liikmesriigid peaksid tagama, et kogutud andmed piirduksid sellega, mis on rangelt vajalik naistevastase vägivalla ja perevägivalla levimuse ja suundumuste jälgimiseks, ning töötama selles valdkonnas välja uusi poliitikastrateegiaid. Kogutud andmete jagamisel ei tohiks need sisaldada isikuandmeid.

(66)Käesoleva direktiivi kohane isikuandmete töötlemine, sealhulgas isikuandmete vahetamine või edastamine pädevate asutuste poolt, peaks toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 ning direktiividega (EL) 2016/680 46 ja 2002/58/EÜ 47 . Isikuandmete töötlemine liidu institutsioonides, organites ja asutustes peaks toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustega (EL) 2018/1725 48 , 2018/1727 49 ja 2016/794 50 või muude kohaldatavate liidu andmekaitsenormidega.

(67)Direktiivis 2011/93/EL on sätestatud laste seksuaalse kuritarvitamisega seotud kuriteod. Et tagada vägistamiskuriteo puhul sidusus käesoleva direktiiviga, tuleks tagada sama kaitsetase lastele, kes on jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning määratleda eraldi kuritegu laste suhtes, kes sellesse ikka jõudnud ei ole. Seetõttu tuleks direktiivi 2011/93/EÜ vastavalt muuta.

(68)Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt ennetada ja tõkestada kõikjal liidus naistevastast ja perevägivalda, lähtudes ühistest miinimumnormidest, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning kavandatud meetmete ulatuse ja mõju tõttu on seda eesmärki parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kaugemale, kui on vaja nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

(69)[Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt ning ilma, et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.] VÕI [Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on Iirimaa [... kirjaga] teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel.]

(70)Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(71)Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti määruse (EL) 2018/1725 artikli 42 lõike 1 kohaselt ning ta esitas arvamuse [XX. XX. 2022],

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

1. PEATÜKK
ÜLDSÄTTED

Artikkel 1
Reguleerimisese

Käesolevas direktiivis sätestatakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise normid. Sellega kehtestatakse miinimumnormid seoses järgmisega:

(a)kuritegude ja karistuste määratlemine naiste ja laste seksuaalse ärakasutamise ning arvutikuritegude valdkonnas;

(b)igasuguse naistevastase vägivalla või perevägivalla ohvrite õigused enne kriminaalmenetlust, kriminaalmenetluse vältel või pärast seda;

(c)ohvrikaitse ja ohvriabi.

Artikkel 2

Ohvrid, keda ähvardab suurem vägivallaoht, ja konkreetsed riskid

1.Käesoleva direktiivi kohaste meetmete rakendamisel võtavad liikmesriigid arvesse suurenenud vägivallaohtu, millega puutuvad kokku ohvrid, kes kogevad diskrimineerimist nii soo kui ka muude diskrimineerimispõhjuste alusel, et täita nende suuremat kaitse- ja toetusvajadust, nagu on sätestatud artikli 18 lõikes 4, artikli 27 lõikes 5 ja artikli 37 lõikes 7.

2.Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi kohaldamisel pööratakse eritähelepanu hirmutamise, kättemaksu, teisese ja korduva ohvristamise ohule ning vajadusele kaitsta ohvrite väärikust ja füüsilist puutumatust.

Artikkel 3
Kohaldamisala

Käesolevat direktiivi kohaldatakse järgmiste kuritegude suhtes:

(a)2. peatükis osutatud kuriteod;

(b)naistevastase vägivalla teod või perevägivallateod, mis on kriminaliseeritud muude liidu õigusaktide alusel;

(c)muud naistevastase vägivalla teod või perevägivallateod, mis on kriminaliseeritud riigisisese õiguse alusel.

Artikkel 4
Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

(a)„naistevastane vägivald“ – sooline vägivald, mis on suunatud naise või tütarlapse vastu seetõttu, et ta on naine või tütarlaps, või mis mõjutab naisi või tütarlapsi ebaproportsionaalselt, sealhulgas kõik vägivallateod, mille tulemusena või võimaliku tulemusena tekitatakse füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju või kannatusi, sealhulgas selliste tegudega ähvardamine, sund või meelevaldne vabaduse võtmine, olenemata sellest, kas see leiab aset avalikult või eraelus;

(b)„perevägivald“ – igasugune vägivald, mille tulemusena või võimaliku tulemusena tekitatakse füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju või kannatusi ning mis leiab aset perekonnas või leibkonnas, olenemata bioloogilistest või seaduslikest peresidemetest, või endiste või praeguste abikaasade või elukaaslaste vahel, olenemata sellest, kas vägivallatseja elab või on elanud ohvriga samas elukohas;

(c)„ohver“ – iga isik, olenemata tema bioloogilisest või sotsiaalsest soost (kui ei ole sätestatud teisiti), kes on kannatanud kahju, mis on otseselt tekitatud käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivallategudega, sealhulgas laps, kes on olnud sellise vägivalla tunnistajaks;

(d)„kübervägivald“ – käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivald, mis on osaliselt või täielikult toime pandud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat kasutades või millele on sellise tehnoloogiaga kaasa aidatud või mida on sellega süvendatud;

(e)„info- ja kommunikatsioonitehnoloogia“ – kõik tehnoloogiavahendid ja -ressursid, mida kasutatakse teabe digitaalseks salvestamiseks, loomiseks, jagamiseks või vahetamiseks, sealhulgas nutitelefonid, arvutid, sotsiaalvõrgustikud ning muud meediarakendused ja -teenused;

(f)„vahendusteenuste osutajad“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) YYYY/XXX 51  [määrus, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu] artikli 2 punktis f määratletud teenuste osutajad;

(g)„seksuaalne ahistamine töökohal“ – igasugune soovimatu seksuaalse iseloomuga verbaalne, mitteverbaalne või füüsiline käitumine, mis leiab aset tööl, kutsetegevuse või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise käigus, on sellega seotud või esineb sellega seotud küsimustes ning mille eesmärk või tagajärg on ohvri väärikuse alandamine, eelkõige kui sellega luuakse ähvardav, vaenulik, halvustav, alandav või solvav õhkkond;

(h)„laps“ – alla 18 aasta vanune isik;

(i)„seksuaalse enesemääramise iga“ – vanus, alla mille on riigisisese õiguse kohaselt keelatud astuda lapsega seksuaaltegevusse;

(j)„ülalpeetav“ – ohvri laps või muu isik (v.a teo toimepanija või kahtlustatav), kes elab ohvriga samas leibkonnas ning kelle eest ohver hoolt kannab ja keda ta ülal peab.

2. PEATÜKK

NAISTE JA LASTE SEKSUAALSE ÄRAKASUTAMISEGA SEOTUD KURITEOD NING ARVUTIKURITEOD

Artikkel 5
Vägistamine

1.Liikmesriigid tagavad, et järgmised tahtlikud teod on kriminaalkorras karistatavad:

(a)sugulise iseloomuga tegu, mille käigus toimub naise tahte vastaselt mingi kehaosa või eseme viimine naise tuppe, pärakusse või suhu;

(b)naise sundimine teise isikuga sugulise iseloomuga teole, mille käigus toimub naise tahte vastaselt mingi kehaosa või eseme viimine naise tuppe, pärakusse või suhu.

2.Liikmesriigid tagavad, et tahtevastase teo all mõistetakse tegu, mis pannakse toime ilma naise vabatahtliku nõusolekuta või mille puhul naine ei saa vaba tahet kujundada oma füüsilise või vaimse seisundi tõttu, näiteks tulenevalt sellest, et ta on teadvusetu, joobes, magab, või oma haiguse, kehavigastuse või puude tõttu, ning mille puhul kasutatakse ära naise võimetust oma vaba tahet kujundada.

3.Nõusoleku võib teo ajal igal ajal tagasi võtta. Nõusoleku puudumist ei saa ümber lükata üksnes selle asjaoluga, et naine vaikib või ei avalda sõnades ega füüsiliselt vastupanu, ega tema varasema seksuaalse käitumisega.

Artikkel 6
Naiste suguelundite moonutamine

Liikmesriigid tagavad, et järgmised tahtlikud teod on kriminaalkorras karistatavad:

(a)suurte või väikeste häbememokkade või kliitori täielik või osaline ekstsisioon, infibulatsioon või muul viisil moonutamine;

(b)naise või tütarlapse sundimine või asetamine olukorda, kus ta kannataks mõne punktis a osutatud teo toimepanemise all.

Artikkel 7
Intiimse sisuga või manipuleeritud materjali ilma nõusolekuta jagamine

Liikmesriigid tagavad, et järgmised tahtlikud teod on kriminaalkorras karistatavad:

(a)intiimpiltide, -videote või muu materjali, millel on kujutatud teise inimese seksuaaltegevust, ilma selle inimese nõusolekuta info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil suurele hulgale lõppkasutajatele kättesaadavaks tegemine;

(b)selliste piltide, videote või muude materjalide tootmine või manipuleerimine, mis jätavad mulje, et teine inimene osaleb seksuaaltegevuses, ja seejärel selliste piltide info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil suurele hulgale lõppkasutajatele kättesaadavaks tegemine ilma selle inimese nõusolekuta;

(c)ähvardus panna toime punktides a ja b osutatud tegusid, et sundida teist inimest midagi tegema, millegagi nõustuma või millegi tegemisest hoiduma.

Artikkel 8
Küberjälitamine

Liikmesriigid tagavad, et järgmised tahtlikud teod on kriminaalkorras karistatavad:

(a)info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil toime pandav pidev ähvardav või hirmutav käitumine, mis on suunatud teise inimese vastu ja mis põhjustab seda, et see isik tunneb hirmu iseenda või oma ülalpeetavate turvalisuse pärast;

(b)teise inimese pidev jälgimine info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil ilma tema nõusolekuta või ilma seadusliku loata, selleks et jälgida tema liikumisi ja tegevust;

(c)teise isiku isikuandmeid sisaldava materjali info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil suurele hulgale lõppkasutajatele kättesaadavaks tegemine ilma selle inimese nõusolekuta, et kihutada neid lõppkasutajaid põhjustama sellele inimesele füüsilist või olulist psühholoogilist kahju.

Artikkel 9
Küberahistamine

Liikmesriigid tagavad, et järgmised tahtlikud teod on kriminaalkorras karistatavad:

(a)teise inimese vastu suunatud rünnaku algatamine koos kolmandate isikutega, tehes info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil suurele hulgale lõppkasutajatele kättesaadavaks ähvardavat või solvavat materjali, mille tulemusena tekitatakse rünnatavale isikule märkimisväärset psühholoogilist kahju;

(b)koos kolmandate isikutega punktis a osutatud rünnakutes osalemine.

Artikkel 10

Küberruumis vägivalla või vaenu õhutamine

Liikmesriigid tagavad, et tahtlik vägivalla või vaenu õhutamine bioloogilise või sotsiaalse soo alusel piiritletud inimrühma või sellise rühma liikme vastu, levitades üldsuse hulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil selliseid üleskutseid sisaldavat materjali, on kriminaalkorras karistatav.

Artikkel 11

Kuriteole kihutamine ja kaasaaitamine ning kuriteokatse

1.Liikmesriigid tagavad, et artiklites 5–9 osutatud kuritegudele kihutamine ja nende toimepanekule kaasaaitamine on kriminaalkorras karistatav.

2.Liikmesriigid tagavad, et katse panna toime mõnd artiklites 5 ja 6 osutatud kuritegu on kriminaalkorras karistatav.

Artikkel 12
Karistused

3.Liikmesriigid tagavad, et artiklites 5–11 osutatud kuritegude eest nähakse ette mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused.

4.Liikmesriigid tagavad, et artiklis 5 osutatud kuriteod on karistatavad maksimummääras vähemalt kaheksa-aastase vangistusega ning vähemalt 10-aastase vangistusega juhul, kui kuritegu on pandud toime artiklis 13 osutatud raskendavatel asjaoludel.

5.Liikmesriigid tagavad, et artiklis 5 osutatud kuriteo toimepanija, kes on varem sama laadi kuritegude eest süüdi mõistetud, osaleb kohustuslikus korras artiklis 38 osutatud sekkumisprogrammis.

6.Liikmesriigid tagavad, et artiklis 6 osutatud kuriteod on karistatavad maksimummääras vähemalt viieaastase vangistusega ning vähemalt seitsmeaastase vangistusega juhul, kui kuritegu on pandud toime artiklis 13 osutatud raskendavatel asjaoludel.

7.Liikmesriigid tagavad, et artiklites 8 ja 10 osutatud kuriteod on karistatavad maksimummääras vähemalt kaheaastase vangistusega.

8.Liikmesriigid tagavad, et artiklites 7 ja 9 osutatud kuriteod on karistatavad maksimummääras vähemalt üheaastase vangistusega.

Artikkel 13
Raskendavad asjaolud

Kui järgmised asjaolud ei kuulu juba artiklites 5–10 osutatud kuritegude koosseisu tunnuste hulka, tagavad liikmesriigid, et neid võib kõnealuste kuritegude puhul pidada raskendavateks asjaoludeks:

(a)asjaomane kuritegu või muu naistevastase vägivalla või perevägivalla kuritegu pandi toime korduvalt;

(b)kuritegu pandi toime isiku vastu, kes oli muutunud haavatavaks eriasjaolude tõttu, nagu sõltuvus või füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline puue, või kes elas asutuses;

(c)kuritegu pandi toime lapse vastu;

(d)kuritegu pandi toime lapse juuresolekul;

(e)kuriteo panid toime kaks või enam isikut üheskoos;

(f)kuriteole eelnes või sellega kaasnes äärmuslik vägivald;

(g)kuritegu pandi toime relva kasutades või relva ähvardusel;

(h)kuritegu pandi toime jõudu kasutades või jõu ähvardusel või sunni abil;

(i)kuritegu põhjustas ohvri surma või sellega viidi ohver enesetapuni või tekitati ohvrile raske füüsiline või psühholoogiline kahju;

(j)kuriteo toimepanija on varem sarnastes kuritegudes süüdi mõistetud;

(k)kuritegu pandi toime endise või praeguse abikaasa või elukaaslase vastu;

(l)kuriteo pani toime pereliige või isik, kes ohvriga koos elab;

(m)kuritegu pandi toime saavutatud usaldust, autoriteediseisundit või mõjuvõimu kuritarvitades;

(n)kuritegu filmiti, pildistati või salvestati muus vormis ning kuriteo toimepanija tegi selle kättesaadavaks;

(o)kuritegu pandi toime seeläbi, et ohver pandi võtma või tarvitama narkootikume, alkoholi või muid joovastavaid aineid või olema nende mõju all.

Artikkel 14
Jurisdiktsioon

1.Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklites 5–11 osutatud kuritegude üle, kui

(a)kuritegu on tervikuna või osaliselt toime pandud tema territooriumil;

(b)kuriteo on toime pannud tema kodanik.

2.Liikmesriik teatab komisjonile, kui ta otsustab oma jurisdiktsiooni laiendada artiklites 5–11 osutatud kuritegudele, mis on toime pandud väljaspool tema territooriumi, kui esineb mõni järgmine olukord:

(c)kuritegu on toime pandud tema kodaniku vastu või isiku vastu, kelle harilik viibimiskoht on tema territooriumil;

(d)kuriteo toimepanija harilik viibimiskoht on tema territooriumil.

3.Liikmesriik tagab, et tema jurisdiktsioon artiklites 7–10 osutatud kuritegude puhul hõlmab ka olukordi, kus kuritegu on toime pandud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil, millele pääseti juurde tema territooriumilt, olenemata sellest, kas vahendusteenuste osutaja asub tema territooriumil.

4.Lõike 1 punktis b osutatud juhtudel tagab iga liikmesriik, et tema jurisdiktsiooni teostamine ei sõltu sellest, kas selliseid tegusid käsitatakse teo toimepanemise riigis kuriteona.

5.Lõike 1 punktis b osutatud juhtudel tagavad liikmesriigid, et nende jurisdiktsiooni teostamise eelduseks ei ole see, et kriminaalmenetlust saab alustada alles pärast seda, kui ohver on esitanud avalduse kuriteo toimepanemise kohas, või pärast kuriteost teatamist selle riigi poolt, kelle territooriumil kuritegu toime pandi.

Artikkel 15
Aegumine

1.Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et näha ette aegumistähtaeg, mis võimaldab artiklites 5–11 osutatud kuritegusid uurida, nende eest süüdistust esitada, kohtumenetluse läbi viia ja kohtuotsuse teha piisava aja jooksul pärast nende kuritegude toimepanemist.

2.Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et näha artiklis 5 osutatud kuritegude puhul ette aegumistähtaeg, mis on vähemalt 20 aastat alates kuriteo toimepanemisest.

3.Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et näha artiklis 6 osutatud kuritegude puhul ette aegumistähtaeg, mis on vähemalt kümme aastat alates kuriteo toimepanemisest.

4.Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et näha artiklites 7 ja 9 osutatud kuritegude puhul ette aegumistähtaeg, mis on vähemalt viis aastat alates kuriteo lõppemisest või hetkest, mil ohver sellest teada sai.

5.Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et näha artiklites 8 ja 10 osutatud kuritegude puhul ette aegumistähtaeg, mis on vähemalt seitse aastat alates kuriteo lõppemisest või hetkest, mil ohver sellest teada sai.

6.Kui ohver on laps, hakkab aegumistähtaeg kulgema kõige varem siis, kui ohver on saanud 18-aastaseks.

3. PEATÜKK

OHVRITE KAITSE JA ÕIGUSKAITSE KÄTTESAADAVUS

Artikkel 16
Naistevastasest vägivallast ja perevägivallast teatamine

1.Lisaks direktiivi 2012/29/EL artiklist 5 tulenevatele kuriteoohvrite õigustele kaebuse esitamisel tagavad liikmesriigid, et ohvrid saavad naistevastase vägivalla või perevägivalla kuritegudest pädevatele asutustele teatada lihtsalt ja kättesaadaval viisil. Selle hulka kuulub võimalus teatada kuritegudest internetis või muu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kaudu, sealhulgas tõendite esitamise võimalus, eelkõige juhtudel, kui teatatakse kübervägivalla kuritegudest.

2.Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et julgustada inimest, kes teab või kahtlustab heas usus, et on toime pandud naistevastase või perevägivalla kuritegu või et on oodata uusi vägivallategusid, teatama sellest pädevatele asutustele.

3.Liikmesriigid tagavad, et konfidentsiaalsusnõuded, mis on riigisisese õigusega kehtestatud asjaomastele kutsetöötajatele, näiteks tervishoiutöötajatele, ei takista neid pädevatele asutustele teatamast, kui neil on alust arvata, et on olemas vahetu oht, et isikule tekitatakse rasket füüsilist kahju, kuna tema suhtes on toime pandud mõni käesoleva direktiiviga hõlmatud kuritegu. Kui ohver on laps, on asjaomastel kutsetöötajatel võimalik teatada pädevatele asutustele, kui neil on alust arvata, et on toime pandud raske vägivallategu, mis on käesoleva direktiiviga hõlmatud, või on oodata uusi raskeid vägivallategusid.

4.Kui naistevastase vägivalla või perevägivalla kuritegudest teatavad lapsed, tagavad liikmesriigid, et teatamiskord on turvaline ja konfidentsiaalne ning kavandatud ja kättesaadav lapsesõbralikul viisil ja lapsesõbralikus keeles vastavalt nende vanusele ja küpsusele. Kui kuritegu puudutab vanemliku vastutuse kandjat, peaksid liikmesriigid tagama, et teatamine ei sõltu selle isiku nõusolekust.

5.Liikmesriigid tagavad, et puutudes kokku ohvriga, kes teatab naistevastase vägivalla või perevägivalla kuritegudest, on pädevatel asutustel keelatud edastada ohvri elanikustaatuse kohta käivaid isikuandmeid pädevatele sisserändeasutustele vähemalt seni, kuni artiklis 18 osutatud esimene individuaalne hindamine on lõpule viidud.

Artikkel 17
Uurimine ja süüdistuse esitamine

1.Liikmesriigid tagavad, et isikutel, üksustel või teenistustel, kes uurivad naistevastast vägivalda või perevägivalda ja esitavad selle eest süüdistuse, on piisav asjatundlikkus ja mõjusad uurimisvahendid selliste kuritegude tulemuslikuks uurimiseks ja nende eest süüdistuse esitamiseks ning eelkõige kübervägivallajuhtumitega seotud elektrooniliste tõendite kogumiseks, analüüsimiseks ja säilitamiseks. 

2.Liikmesriigid tagavad, et teatatud naistevastase vägivalla või perevägivalla kuritegusid käsitletakse ja need edastatakse viivitamata pädevatele asutustele süüdistuse esitamiseks ja uurimiseks.

3.Pädevad asutused registreerivad ja uurivad väidetava naistevastase vägivalla või perevägivalla juhtumeid otsekohe ja tõhusalt ning tagavad, et igal juhul esitatakse ametlik kaebus.

4.Pädevad asutused suunavad ohvri otsekohe asjaomaste tervishoiutöötajate või artiklites 27, 28 ja 29 osutatud tugiteenistuste juurde, et aidata kaasa tõendite säilitamisele, eelkõige seksuaalse vägivalla korral, kui ohver soovib kriminaalmenetluse algatamist ja kasutada neid teenuseid.

5.Artiklis 5 osutatud kuritegude uurimine või nende eest süüdistuse esitamine ei sõltu ohvri või tema esindaja teatest ega kuriteo asjaolude kohta avalduse tegemisest ning kriminaalmenetlust jätkatakse ka juhul, kui see teade või avaldus on tagasi võetud.

Artikkel 18
Individuaalne hindamine ohvrite kaitsevajaduste väljaselgitamiseks

1.Individuaalse hindamise raames, mis tuleb korraldada direktiivi 2012/29/EL artikli 22 alusel, tagavad liikmesriigid, et käesoleva direktiiviga hõlmatud ohvrite puhul hinnatakse käesoleva artikli lõigetes 2–7 sätestatud lisaelemente.

2.Individuaalne hindamine algatatakse ohvri esmakordsel kokkupuutel pädevate asutustega. Pädevad õigusasutused kontrollivad hiljemalt kriminaalmenetluse algatamisel, kas hindamine on toimunud. Kui seda ei ole tehtud, parandavad nad olukorra ja korraldavad võimalikult kiiresti hindamise.

3.Individuaalsel hindamisel keskendutakse kuriteo toimepanijast või kahtlustatavast tulenevale ohule, näiteks korduva vägivalla oht, kehavigastuste oht, relvade kasutamine, ohvriga koos elav kuriteo toimepanija või kahtlustatav, narkootikumide või alkoholi kuritarvitamine kuriteo toimepanija või kahtlustatava poolt, lapse väärkohtlemine, vaimse tervise probleemid või jälitamiskäitumine.

4.Hindamisel võetakse arvesse ohvri individuaalseid asjaolusid, sealhulgas seda, kas teda diskrimineeritakse nii soo kui ka muude diskrimineerimispõhjuste alusel, mille tulemusena teda ähvardab suurem vägivallaoht, aga ka ohvri enda ütlusi ja tema hinnangut olukorrale. Seda tehakse ohvri parimates huvides, pöörates eritähelepanu vajadusele vältida teistest või korduvat ohvristamist.

5.Liikmesriigid tagavad, et individuaalse hindamise põhjal võetakse piisavad kaitsemeetmed, näiteks:

(a)direktiivi 2012/29/EL artiklites 23 ja 24 osutatud meetmed;

(b)kohese lähenemiskeelu või muu lähenemiskeelu kehtestamine käesoleva direktiivi artikli 21 alusel;

(c)täiendavad meetmed, millega juhitakse kuriteo toimepanija või kahtlustatava käitumist, eelkõige käesoleva direktiivi artikli 38 alusel.

6.Individuaalne hindamine toimub koostöös kõigi asjaomaste pädevate asutustega, sõltuvalt menetluse etapist, ning asjaomaste tugiteenistustega, nagu ohvrite turvakeskused ja naiste varjupaigad, sotsiaalteenuste osutajad ja tervishoiutöötajad.

7.Pädevad asutused ajakohastavad individuaalset hinnangut korrapäraste ajavahemike järel, tagamaks, et kaitsemeetmed vastavad ohvri hetkeolukorrale. Selle juurde kuulub hinnang selle kohta, kas on vaja võtta või kohandada kaitsemeetmeid, eelkõige artikli 21 kohaseid kaitsemeetmeid.

8.Eeldatakse, et ohvri ülalpeetavatel on erikaitsevajadused ilma lõigetes 1–6 osutatud hindamiseta.

Artikkel 19
Ohvrite individuaalse abivajaduse hindamine

1.Liikmesriigid tagavad, et arvestades artiklis 18 osutatud individuaalset hindamist, hindavad pädevad asutused ohvri ja tema ülalpeetava individuaalseid vajadusi abi järele, nagu on sätestatud 4. peatükis.

2.Käesoleva artikli lõike 1 kohase toetusvajaduse individuaalse hindamise suhtes kohaldatakse artikli 18 lõikeid 4 ja 7.

Artikkel 20
Suunamine tugiteenistuste juurde

1.Kui artiklites 18 ja 19 osutatud hindamiste käigus on kindlaks tehtud konkreetsed toetus- või kaitsevajadused või kui ohver palub abi, tagavad liikmesriigid, et tugiteenistused võtavad ohvritega ühendust, et toetust pakkuda.

2.Pädevad asutused vastavad kaitse- ja toetustaotlustele õigel ajal ja kooskõlastatult.

3.Vajaduse korral on neil võimalik suunata lapsohvreid, sealhulgas tunnistajaid, tugiteenistuste juurde ilma vanemliku vastutuse kandja eelneva nõusolekuta.

4.Liikmesriigid tagavad, et asjakohased isikuandmed, mis käsitlevad ohvrit ja tema olukorda, edastatakse asjaomastele tugiteenistustele, kui see on vajalik, selleks et ohver saaks sobivat toetust ja kaitset. Selline andmeedastus on konfidentsiaalne.

5.Tugiteenistused säilitavad isikuandmeid nii kaua, kui see on vajalik tugiteenuste osutamiseks, ja igal juhul mitte kauem kui 12 kuud pärast viimast kontakti tugiteenistuse ja ohvri vahel.

Artikkel 21
Kohene lähenemiskeeld ja muud lähenemiskeelud

1.Liikmesriigid tagavad, et olukorras, kus ohvri või tema ülalpeetava tervist või turvalisust ähvardab otsene oht, teevad pädevad asutused käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivalla toimepanijale või selles kahtlustatavale ettekirjutuse lahkuda ohvri või tema ülalpeetavate elukohast piisavaks ajavahemikuks ning keelavad kuriteo toimepanijal või kahtlustataval siseneda sinna elukohta või siseneda ohvri töökohta või võtta ohvri või tema ülalpeetavatega mis tahes viisil ühendust. Sellised keelud jõustuvad kohe ja nad ei sõltu sellest, kas ohver kuriteost teatab.

2.Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused võivad kehtestada lähenemiskeelu, et pakkuda ohvritele või nende ülalpeetavatele pikaajalist kaitset käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivallategude eest, sealhulgas keelates vägivallatsejal või kahtlustataval teatava ohtliku käitumise.

3.Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused teatavad ohvritele võimalusest taotleda kohest lähenemiskeeldu või muud lähenemiskeeldu ning võimalusest taotleda lähenemiskeelu piiriülest tunnustamist direktiivi 2011/99/EL või määruse (EL) nr 606/2013 alusel.

4.Kohese lähenemiskeelu või muu lähenemiskeelu rikkumise korral kohaldatakse mõjusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi või muid õiguslikke sanktsioone.

5.Käesolev artikkel ei kohusta liikmesriike muutma oma riigisiseseid süsteeme selles osas, mis puudutab koheste lähenemiskeeldude ja muude lähenemiskeeldude liigitamist kriminaal-, tsiviil- või haldusõiguslikeks meetmeteks.

Artikkel 22
Ohvri eraelu kaitse

Ilma et see piiraks kaitseõigust, tagavad liikmesriigid, et kriminaaluurimises ja kohtumenetluses ei ole lubatud esitada küsimusi, järelepärimisi ega tõendeid ohvri varasema seksuaalse käitumise või muude ohvri eraelu sellega seotud aspektide kohta.

Artikkel 23
Suunised õiguskaitse- ja õigusasutustele

Liikmesriigid annavad kriminaalmenetluses osalevatele pädevatele asutustele, sealhulgas prokuratuuridele ja kohtutele, välja suunised naistevastase vägivalla või perevägivalla juhtumite puhuks. Need suunised sisaldavad juhtnööre järgmise kohta:

(a)kuidas tagada sellise vägivalla kõigi vormide nõuetekohane tuvastamine;

(b)kuidas viia läbi artiklite 18 ja 19 kohane individuaalne hindamine;

(c)kuidas kohelda ohvreid trauma-, soo- ja lapsetundlikul viisil;

(d)kuidas tagada menetluse läbiviimine viisil, mis hoiab ära teisese või korduva ohvristamise;

(e)kuidas täita selliste ohvrite suuremat kaitse- ja toetusvajadust, keda diskrimineeritakse nii soo kui ka muude diskrimineerimispõhjuste alusel;

(f)kuidas vältida soostereotüüpe;

(g)kuidas suunata ohvreid tugiteenistuste juurde, et tagada ohvrite asjakohane kohtlemine ning naistevastase vägivalla või perevägivalla juhtumite käsitlemine.

Artikkel 24
Riiklike asutuste ja võrdõiguslikkust edendavate asutuste roll

1.Liikmesriigid määravad ühe või mitu asutust ja teevad vajalikud korraldused, et need asutused täidaksid järgmisi ülesandeid:

(a)pakkuda naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvritele sõltumatut abi ja nõu;

(b)avaldada sõltumatuid aruandeid ja esitada soovitusi kõikides küsimustes, mis on seotud selliste vägivallavormidega;

(c)vahetada kättesaadavat teavet vastavate Euroopa asutustega, nagu Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut.

Need asutused võivad kuuluda direktiivide 2004/113/EÜ, 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL alusel loodud võrdõiguslikkust edendavate asutuste hulka.

2.Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud asutused saavad ohvrite nõusolekul tegutseda kohtumenetluses naistevastase vägivalla või perevägivalla ühe või mitme ohvri nimel või nende toetuseks, sealhulgas artiklis 26 osutatud hüvitise taotlemiseks ja artiklis 25 osutatud ebaseadusliku veebisisu eemaldamiseks.

Artikkel 25
Teatava veebimaterjali eemaldamise meetmed

1.Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada artikli 7 punktides a ja b, artikli 8 punktis c ning artiklites 9 ja 10 osutatud materjali kiire eemaldamine. Nende meetmete hulka kuulub liikmesriikide pädevate õigusasutuste võimalus anda ohvri taotlusel asjaomastele vahendusteenuste osutajatele siduvaid korraldusi, et kõrvaldada selline materjal või tõkestada sellele juurdepääs.

2.Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud korraldusi saab anda artikli 7 punktides a ja b, artikli 8 punktis c, artiklis 9 või artiklis 10 osutatud kuritegudega seoses ajutiste meetmete kohaldamise menetluse käigus isegi enne kriminaalmenetluse lõppu, kui kohtuasutus, kelle poole pöörduti, leiab, et:

(a)on esitatud piisavalt tõendeid, et anda alust järelduseks, et taotleja suhtes on tõenäoliselt toime pandud artikli 7 punktides a ja b, artikli 8 punktis c, artiklis 9 või artiklis 10 osutatud tegu ning et taotluse esemeks olev materjal kujutab endast kõnealustes artiklites osutatud materjali;

(b)sellise materjali eemaldamine on vajalik selleks, et ära hoida või piirata ohvrile olulise kahju teket;

(c)teiste asjaomaste isikute õigused ja huvid, mis on seotud materjali võimaliku eemaldamisega, ei ole sellised, et need kaaluksid üles eemaldatava materjaliga seotud ohvri õigused ja huvid.

3.Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 osutatud korraldused kehtivad sobiva ajavahemiku jooksul, mis ei ületa ühte aastat, ja et seda ajavahemikku saab pikendada sobiva lisaajavahemiku võrra, kui ohver seda taotleb, juhul kui kohtuasutus, kelle poole pöörduti, leiab, et lõike 2 tingimused on jätkuvalt täidetud. Liikmesriigid tagavad siiski, et kui artikli 7 punktides a ja b, artikli 8 punktis c, artiklis 9 või artiklis 10 osutatud kuritegudega seotud kriminaalmenetlus lõpetatakse, ilma et oleks tõestatud sellise kuriteo toimumine, siis tunnistatakse need korraldused kehtetuks ja sellest teatatakse asjaomasele vahendusteenuste osutajale.

4.Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 osutatud korraldused antakse ja muud meetmed võetakse läbipaistvaid menetlusi järgides ja nende suhtes kohaldatakse piisavaid kaitsemeetmeid, eelkõige tagamaks, et need korraldused ja muud meetmed piirduvad sellega, mis on vajalik ja proportsionaalne ning et nõuetekohaselt võetakse arvesse kõigi asjaomaste poolte õigusi ja huve.

5.Liikmesriigid tagavad, et asjaomased vahendusteenuste osutajad teatavad vajaduse korral asjaomaste teenuste lõppkasutajatele põhjustest, miks materjal on lõigetes 1 ja 2 osutatud korralduste või muude meetmete alusel eemaldatud või sellele juurdepääs tõkestatud, ning et kõnealustel lõppkasutajatel on juurdepääs õiguskaitsele.

6.Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 osutatud korralduste või muude meetmete alusel materjali eemaldamine või sellele juurdepääsu tõkestamine ei takista pädevaid asutusi kogumast või säilitamast tõendeid, mis on vajalikud artikli 7 punktides a ja b, artikli 8 punktis c, artiklis 9 või artiklis 10 osutatud kuritegude uurimiseks ja nende eest süüdistuste esitamiseks.

Artikkel 26
Kuriteo toimepanija makstav hüvitis

1.Liikmesriigid tagavad, et ohvritel on õigus nõuda kuriteo toimepanijalt täielikku hüvitist igasugusest naistevastasest vägivallast või perevägivallast tuleneva kahju eest.

2.Liikmesriigid tagavad, et ohvril on võimalik saada kriminaalmenetluse käigus otsus hüvitise kohta.

3.Hüvitis asetab ohvri olukorda, milles ta oleks olnud, kui kuritegu ei oleks toime pandud, võttes arvesse tagajärgede raskust ohvri jaoks. Hüvitiste suurust ei tohi piirata ülemmäära kehtestamisega.

4.Kahju hulka kuuluvad kulud, mis on seotud tervishoiuteenuste, tugiteenuste, rehabilitatsiooni ja saamata jäänud tuluga ning muud mõistlikud kulud, mis on tekkinud kuriteo tagajärjel või selle tagajärgedega toimetulekuks. Välja mõistetud kahjuhüvitise summa peab hüvitama ka füüsilise ja psühholoogilise kahju ning moraalse kahju.

5.Tähtaeg, mille jooksul on võimalik hüvitisnõuet esitada, ei tohi olla lühem kui viis aastat alates kuriteo toimumise ajast.

Seksuaalvägivalla korral on aegumistähtaeg vähemalt kümme aastat.

Artiklis 7 osutatud kuritegudega seotud hüvitisnõuete esitamise aegumistähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ohver kuriteost teada sai.

Aegumistähtaeg ei hakka kulgema seni, kuni kuriteo toimepanija ja ohver elavad samas leibkonnas. Kui ohver on laps, ei alga aegumistähtaeg enne, kui ohver on saanud 18-aastaseks.

Aegumistähtaeg katkeb või peatatakse seni, kuni kuriteoga seotud kohtumenetlus on pooleli.

4. PEATÜKK

OHVRIABI

Artikkel 27
Spetsialiseeritud ohvriabi

1.Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivallategude ohvritel on juurdepääs direktiivi 2012/29/EL artikli 9 lõikes 3 osutatud spetsialiseeritud tugiteenistustele. Spetsialiseeritud tugiteenistused pakuvad järgmist:

(a)nõu ja teave kõigis õiguslikes või praktilistes küsimustes, mis kuriteo tagajärjel tekivad, sealhulgas elamispinna leidmine, hariduse ja koolituse kättesaadavus ning abi töökoha säilitamiseks või leidmiseks;

(b)suunamine arstlikusse kohtuekspertiisi;

(c)toetus kübervägivalla ohvritele, sealhulgas nõu õiguskaitsevahendite ja muude vahendite kohta, mida saab kasutada kuriteoga seotud veebisisu eemaldamiseks.

2.Lõikes 1 osutatud spetsialiseeritud abi pakutakse isiklikult ja see peab olema kergesti kättesaadav, sealhulgas interneti või muude asjakohaste vahendite, näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kaudu, ning see peab olema kohandatud naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite vajadustele.

3.Liikmesriigid tagavad piisavad inimressursid ja rahalised vahendid, et osutada lõikes 1 osutatud teenuseid, eelkõige nimetatud lõike punktis c osutatud teenuseid, sealhulgas juhul, kui selliseid teenuseid osutavad valitsusvälised organisatsioonid.

4.Liikmesriigid pakuvad kaitseteenuseid ja spetsialiseeritud tugiteenuseid, mida on vaja, et ohvrite mitmesuguste vajadustega oleks võimalik kõikehõlmavalt tegelda samades ruumides, või lasevad selliseid teenuseid koordineerida keskse kontaktpunkti kaudu või selliste teenuste ühtse veebipõhise juurdepääsupunkti kaudu. Sellise kombineeritud teenustepakkumise hulka kuuluvad vähemalt esmatasandi arstiabi ja sotsiaalteenused, psühhosotsiaalne tugi, õigus- ja politseiteenused.

5.Liikmesriigid annavad tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatele välja suunised ja kehtestavad protokollid igasuguse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite tuvastamiseks ja neile asjakohase abi pakkumiseks, sealhulgas ohvrite suunamiseks asjakohastesse tugiteenistustesse. Nendes suunistes ja protokollides täpsustatakse ka, kuidas käsitleda selliste ohvrite erivajadusi, keda ähvardab suurem sellise vägivalla oht, sest neid diskrimineeritakse nii soo kui ka muude diskrimineerimispõhjuste alusel.

6.Liikmesriigid tagavad, et spetsialiseeritud tugiteenused jäävad naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite jaoks täielikult toimivaks ka kriisiajal, näiteks tervisekriiside või muude hädaolukordade ajal.

7.Liikmesriigid tagavad, et spetsialiseeritud tugiteenused on ohvrite jaoks kättesaadavad enne kriminaalmenetlust, selle ajal ning asjakohase aja jooksul pärast seda.

Artikkel 28

Spetsialiseeritud abi seksuaalvägivalla ohvritele

1.Liikmesriigid näevad ette sobiva varustusega ja kergesti juurdepääsetavad seksuaalvägivalla ohvrite kriisiabikeskused või suunamiskeskused, et tagada seksuaalvägivalla ohvritele tõhus tugi, sealhulgas abi tõendite säilitamisel ja dokumenteerimisel. Need keskused pakuvad meditsiinilist ja kohtuekspertiisi, traumaabi ja psühholoogilist nõustamist pärast kuriteo toimepanekut ja seejärel seni, kuni seda on vaja. Kui ohver on laps, osutatakse selliseid teenuseid lapsesõbralikul viisil.

2.Lõikes 1 osutatud teenused on kättesaadavad tasuta ja igal nädalapäeval. Nad võivad kuuluda artiklis 27 osutatud teenuste hulka.

3.Liikmesriigid tagavad nende teenuste piisava geograafilise jaotuse ja mahu oma territooriumi kõikides osades.

4.Seksuaalvägivalla ohvritele abi pakkumise suhtes kohaldatakse artikli 27 lõikeid 3 ja 6.

Artikkel 29

Spetsialiseeritud abi naiste suguelundite moonutamise ohvritele

1.Liikmesriigid tagavad naiste suguelundite moonutamise ohvritele tõhusa ja eakohase abi, sealhulgas pakkudes günekoloogist, seksuoloogilist, psühholoogilist ja traumaabi ning nõustamist, mis on kohandatud selliste ohvrite erivajadustele ning mida pakutakse pärast kuriteo toimepanekut ja seejärel seni, kuni seda on vaja. Siia hulka kuulub ka teabe andmine riigihaiglate üksuste kohta, kus tegeldakse kliitori rekonstruktiivkirurgiaga. Sellist abi võivad pakkuda artiklis 28 osutatud suunamiskeskused või muud vastavaotstarbelised tervisekeskused.

2.Naiste suguelundite moonutamise ohvritele abi pakkumise suhtes kohaldatakse artikli 27 lõikeid 3 ja 6 ning artikli 28 lõiget 2.

Artikkel 30

Spetsialiseeritud abi töökohal toimunud seksuaalse ahistamise ohvritele

Liikmesriigid tagavad, et töökohal toimuva seksuaalse ahistamise korral on ohvritel ja tööandjatel juurdepääs välistele nõustamisteenustele. Nende teenuste hulka kuulub nõu, kuidas selliseid juhtumeid töökohal asjakohaselt käsitleda, milliseid õiguskaitsevahendeid saab tööandja kasutada kuriteo toimepanija töölt kõrvaldamiseks ning varajase lepitusmenetluse võimaldamiseks, kui ohver seda soovib.

Artikkel 31
Ohvriabitelefonid

1.Liikmesriigid loovad naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite nõustamiseks ööpäev läbi tasuta kättesaadavad riiklikud abitelefoniliinid. Nõu antakse konfidentsiaalselt või lubades helistajal säilitada anonüümsuse. Liikmesriigid tagavad sellise teenuse osutamise ka muude info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate, sealhulgas veebirakenduste kaudu.

2.Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et tagada puuetega lõppkasutajatele ligipääs lõikes 1 osutatud teenustele, sealhulgas pakkudes abi kergesti arusaadavas keeles. Need teenused peavad olema ligipääsetavad vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/882 52 I lisas sätestatud elektroonilise side teenuste ligipääsetavusnõuetele.

3.Käesoleva artikli kohaste abiliinide ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kaudu pakutava abi suhtes kohaldatakse artikli 27 lõikeid 3 ja 6.

4.[Liikmesriigid tagavad, et lõike 1 kohast teenust osutatakse naistevastase vägivalla ohvritele ELi tasandil ühtlustatud numbri 116 016 all ning et lõppkasutajaid informeeritakse piisavalt sellise numbri olemasolust ja kasutamisest.]

Artikkel 32
Varjupaigad ja muud ajutised majutuskohad

1.Direktiivi 2012/29/EL artikli 9 lõike 3 punktis a sätestatud varjupaigad ja muud sobivad ajutised majutuskohad peavad vastama perevägivalla ja seksuaalse vägivalla ohvriks langenud naiste erivajadustele. Nad abistavad ohvreid taastumisel ning tagavad piisavad ja sobivad elutingimused, selleks et ohvrid saaksid iseseisva elu juurde tagasi pöörduda.

2.Varjupaigad ja muud asjakohased ajutised majutuskohad peavad olema varustatud selliselt, et need vastaksid laste, sealhulgas lapsohvrite erivajadustele.

3.Ohvrid saavad varjupaiku ja muid asjakohaseid ajutisi majutuskohti kasutada, olenemata oma rahvusest, kodakondsusest, elukohast või elanikustaatusest.

4.Varjupaikade ja muude asjakohaste ajutiste majutuskohtade suhtes kohaldatakse artikli 27 lõikeid 3 ja 6.

Artikkel 33
Abi lapsohvritele 

1.Liikmesriigid tagavad, et lastele antakse asjakohast spetsialiseeritud abi niipea, kui pädevatel asutustel on põhjendatult alust arvata, et laste suhtes võib olla toime pandud naistevastase või perevägivalla tegu, sealhulgas juhud, kui lapsed on olnud selle tunnistajaks. Lastele suunatud abi peab olema spetsialiseeritud ja eakohane ning võtma arvesse lapse parimaid huve.

2.Lapsohvritele antakse eakohast arstiabi, emotsionaalset, psühhosotsiaalset, psühholoogilist ja haridusalast abi ning muud asjakohast abi, mis on kohandatud eelkõige perevägivalla olukordadele.

3.Kui on vaja pakkuda ajutist majutust, majutatakse lapsed esmajärjekorras koos teiste pereliikmetega, eelkõige mittevägivaldse vanemaga alalisse või ajutisse majutuskohta, kus on olemas tugiteenused. Varjupaika paigutamine on viimane abinõu.

Artikkel 34
Laste ohutus

Liikmesriigid loovad ja peavad ülal turvapaiku, kus laps saab turvaliselt suhelda vanemliku vastutuse kandjaga, kes on naistevastase vägivalla või perevägivalla toimepanija või selles kahtlustatav, kui sellel vanemliku vastutuse kandjal on suhtlusõigus. Liikmesriigid tagavad, et see toimub koolitatud spetsialistide järelevalve all, kui see on asjakohane, ja lapse parimates huvides.

Artikkel 35 Suunatud abi erivajadustega ohvritele ja riskirühmadele

1.Liikmesriigid tagavad spetsialiseeritud abi andmise ohvritele, keda ähvardab suurem naistevastase vägivalla või perevägivalla oht, nagu puuetega naised, maapiirkondades elavad naised, naised, kelle elanikustaatus või elamisluba sõltub teisest inimesest, dokumentideta naississerändajad, naised, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset, põgenevad relvastatud konfliktide eest, on kodutud või on pärit rassilise või etnilise vähemuse hulgast, naised, kes on sekstöötajad, naiskinnipeetavad või eakamad naised.

2.Artiklite 27–32 kohastel tugiteenistustel peab olema piisav suutlikkus majutada puuetega ohvreid, võttes arvesse nende erivajadusi, sealhulgas isikliku abi vajadust.

3.Tugiteenused peavad olema kättesaadavad kolmandate riikide kodanikele, kes on langenud naistevastase vägivalla või perevägivalla ohvriks, sealhulgas rahvusvahelise kaitse taotlejatele, dokumentideta isikutele ja tagasisaatmismenetlusalustele kinnipeetavatele isikutele. Liikmesriigid tagavad, et kui ohver seda taotleb, võib teda tagasisaadetavatele kolmandate riikide kodanikele ette nähtud kinnipidamiskohtades hoida vastassoost isikutest eraldi või majutada rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtukeskustes eraldi.

4.Liikmesriigid tagavad, et naistevastase vägivalla või perevägivalla juhtumitest vastuvõtu- ja kinnipidamiskeskustes on võimalik teatada asjaomastele töötajatele ning et on olemas protokollid selliste teadete asjakohaseks ja kiireks käsitlemiseks vastavalt artiklites 18, 19 ja 20 sätestatud nõuetele.

5. PEATÜKK

ENNETUS

Artikkel 36
Ennetusmeetmed

1.Liikmesriigid võtavad sobivaid meetmeid, et naistevastast vägivalda ja perevägivalda ära hoida.

2.Ennetusmeetmete hulka kuuluvad teadvustuskampaaniad ning teadus- ja haridusprogrammid, mis vajaduse korral töötatakse välja koostöös asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonide, sotsiaalpartnerite, mõjutatud kogukondade ja muude sidusrühmadega.

3.Liikmesriigid teevad üldsusele kättesaadavaks teabe ennetusmeetmete, ohvrite õiguste, õiguskaitse kättesaadavuse ja õiguse kohta kasutada advokaati ning kättesaadavate kaitse- ja toetusmeetmete kohta.

4.Sihtmeetmed on suunatud riskirühmadele, sealhulgas lastele olenevalt nende vanusest ja küpsusest ning puuetega inimestele, võttes arvesse keelebarjääri ning erinevat kirjaoskuse ja võimete taset. Lastele mõeldud teave sõnastatakse lapsesõbralikult.

5.Ennetusmeetmetega püütakse eelkõige võidelda kahjulike soostereotüüpide vastu, edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust, julgustada kõiki, sealhulgas mehi ja poisse, tegutsema positiivsete eeskujudena, et toetada vastavaid käitumismuutusi ühiskonnas tervikuna kooskõlas käesoleva direktiivi eesmärkidega.

6.Ennetusmeetmetega arendatakse ja/või suurendatakse tundlikkust naiste suguelundite moonutamise kahjuliku tava suhtes.

7.Samuti on ennetusmeetmed suunatud konkreetselt kübervägivalla vastu. Eelkõige tagavad liikmesriigid, et hariduslike meetmete hulka kuulub digikirjaoskuse arendamine, sealhulgas kriitikavõime digimaailma suhtes, mis võimaldaks kasutajatel kübervägivalda ära tunda ja sellele reageerida, otsida abi ja sellise vägivalla toimepanemist ära hoida. Liikmesriigid soodustavad multidistsiplinaarset ja sidusrühmade, sealhulgas vahendusteenuste osutajate ja pädevate asutuste koostööd, et töötada välja kübervägivalla tõkestamise meetmed.

8.Liikmesriigid tagavad, et töökohal toimuvat seksuaalset ahistamist käsitletakse asjakohases riiklikus poliitikas. Selle riikliku poliitikaga määratakse kindlaks ja kehtestatakse lõikes 2 osutatud suunatud meetmed sektorite jaoks, kus töötajad sellise ahistamisega kõige rohkem kokku puutuvad.

Artikkel 37
Kutsetöötajate koolitamine ja informeerimine

1.Liikmesriigid tagavad, et kutsetöötajad, kes ohvritega tõenäoliselt kokku puutuvad, sh õiguskaitseametnikud, kohtutöötajad, kohtunikud ja prokurörid, juristid, ohvriabi ja taastava õiguse teenuste osutajad, tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad, haridustöötajad ja muud asjaomased töötajad saavad nii üld- kui ka erikoolitust ja suunatud teavet tasemel, mis vastab nende kontaktidele ohvritega, et võimaldada neil naistevastase vägivalla või perevägivalla juhtumeid ära tunda, ära hoida ja käsitleda ning ohvreid trauma-, soo- ja lapsetundlikul viisil kohelda.

2.Asjaomased tervishoiutöötajad, sealhulgas lastearstid ja ämmaemandad, saavad suunatud koolitust, et naiste suguelundite moonutamise füüsilisi, psühholoogilisi ja seksuaalseid tagajärgi ära tunda ja nendega kultuuritundlikul viisil tegelda.

3.Isikud, kes täidavad töökohal järelevalvefunktsiooni, saavad nii avalikus kui ka erasektoris koolitust selle kohta, kuidas seksuaalset ahistamist töökohal ära tunda, ära hoida ja käsitleda, sealhulgas selle kohta, kuidas hinnata tööohutuse ja töötervishoiu riske, toetada ohvreid, keda see on puudutanud, ning juhtumitele asjakohaselt reageerida. Neile inimestele ja tööandjatele antakse teavet naistevastase vägivalla ja perevägivalla mõju kohta tööl ning kolmandate isikute poolse vägivallaohu kohta.

4.Lõigetes 1 ja 2 osutatud koolitustegevus hõlmab koolitust asutustevahelise koordineeritud koostöö kohta, et neile asutustele käsitlemiseks suunatud naistevastase vägivalla või perevägivalla juhtumeid oleks võimalik käsitleda igakülgselt ja asjakohaselt.

5.Ilma et see mõjutaks meediavabadust ja -pluralismi, julgustavad ja toetavad liikmesriigid meediakoolitusi, mida korraldavad meediatöötajate organisatsioonid, meedia eneseregulatsiooni organid ja sektori esindajad või muud asjakohased sõltumatud organisatsioonid, et võidelda meedias naiste ja meeste stereotüüpse kujutamise, seksistlike naisepiltide ja ohvrisüüdistamise vastu, selleks et vähendada naistevastase vägivalla või perevägivalla ohtu.

6.Liikmesriigid tagavad, et asutused, mis on pädevad ohvritelt kuriteoteateid vastu võtma, on saanud asjakohase väljaõppe, et sellistest kuritegudest teatamist hõlbustada ja selles abiks olla.

7.Lõigetes 1 ja 2 osutatud koolitustegevus on korrapärane ja kohustuslik, sealhulgas kübervägivalla teemal, ning lähtub naistevastase vägivalla ja perevägivalla eripäradest. Sellise koolituse hulka kuulub koolitus selle kohta, kuidas teha kindlaks nende ohvrite konkreetsed kaitse- ja toetusvajadused, keda ähvardab suurem vägivallaoht seetõttu, et nad kogevad diskrimineerimist nii soo kui ka muude diskrimineerimispõhjuste alusel.

8.Lõigete 1–6 kohaseid meetmeid rakendatakse, ilma et see mõjutaks kohtusüsteemi sõltumatust, reguleeritud kutsealade eneseregulatsiooni ja liidu eri osades esinevaid erinevusi kohtusüsteemi korralduses.

Artikkel 38
Sekkumisprogrammid 

1.Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, tagamaks, et käivitatakse tulemuslikud suunatud sekkumisprogrammid, et ennetada ja minimeerida naistevastase või perevägivalla kuritegude toimepanemise ohtu või nende kordumist.

2.Sekkumisprogrammid tehakse osalemiseks kättesaadavaks muu hulgas inimestele, kes kardavad, et nad võivad toime panna naistevastase vägivalla teo või perevägivalla teo.

6. PEATÜKK

KOORDINEERIMINE JA KOOSTÖÖ

Artikkel 39
Koordineeritud poliitika ja koordineerimisasutus 

1.Liikmesriigid võtavad vastu ja rakendavad üleriigilise tulemusliku, tervikliku ja koordineeritud poliitika, mis hõlmab kõiki asjakohaseid meetmeid igasuguse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks.

2.Liikmesriigid määravad või loovad ametiasutuse, mis vastutab kõikide käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivallavormide ennetamis- ja tõkestamispoliitika ja -meetmete koordineerimise, rakendamise, järelevalve ja hindamise eest.

3.See asutus koordineerib artiklis 44 osutatud andmete kogumist, analüüsib neid ja levitab tulemusi.

4.Ta vastutab poliitika koordineerimise eest kesk-, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

Artikkel 40
Mitme asutuse vaheline koordineerimine ja koostöö

1.Liikmesriigid kehtestavad asjakohased mehhanismid, et tagada riigi tasandil asjaomaste asutuste, ametite ja organite, sealhulgas kohalike ja piirkondlike asutuste, õiguskaitseasutuste, kohtuvõimude, prokuröride, tugiteenuste osutajate ning valitsusväliste organisatsioonide, sotsiaalteenistuste, sealhulgas lastekaitse- ja hoolekandeasutuste, haridus- ja tervishoiuteenuste osutajate, sotsiaalpartnerite (ilma et see piiraks nende sõltumatust) ning muude asjaomaste organisatsioonide ja üksuste tulemuslik koordineerimine ja koostöö.

2.Sellised mehhanismid puudutavad eelkõige artiklite 18 ja 19 kohaseid individuaalseid hindamisi ning artikli 21 ja 4. peatüki kohaste kaitse- ja toetusmeetmete pakkumist, artikli 23 kohaseid suuniseid õiguskaitse- ja õigusasutustele ning artiklis 37 osutatud koolitusi kutsetöötajatele.

Artikkel 41
Koostöö valitsusväliste organisatsioonidega 

Liikmesriigid teevad koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja konsulteerivad nendega, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonidega, kes töötavad naistevastase vägivalla või perevägivalla ohvritega, eeskätt ohvriabi alal, poliitikakujunduse algatuste, teabe- ja teadvustuskampaaniate, teadus- ja haridusprogrammide ja koolituste küsimustes, aga ka ohvrite toetus- ja kaitsemeetmete järelevalve ja mõjuhindamise alal.

Artikkel 42
Vahendusteenuse osutajate koostöö

Liikmesriigid hõlbustavad vahendusteenuste osutajatel eneseregulatsioonimeetmete võtmist seoses käesoleva direktiiviga, eelkõige selleks, et tugevdada sisemisi mehhanisme artikli 25 lõikes 1 osutatud veebimaterjaliga tegelemisel ning et parandada oma töötajate väljaõpet selles osutatud kuritegude ärahoidmisel ning nende kuritegude ohvrite abistamisel ja toetamisel.

Artikkel 43
Liidu tasandi koostöö 

Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et hõlbustada omavahelist koostööd eesmärgiga parandada käesoleva direktiivi rakendamist. Sellise koostöö eesmärk on vähemalt:

(a)vahetada häid tavasid ja konsulteerida üksteisega üksikjuhtumite asjus, sealhulgas Eurojusti ja kriminaalasjades tehtava Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku kaudu;

(b)vahetada teavet ja häid tavasid asjaomaste liidu ametitega;

(c)anda abi liidu võrgustikele, mis tegelevad naistevastase vägivalla ja perevägivallaga otseselt seotud küsimustega.

Artikkel 44
Andmekogumine ja uuringud 

1.Liikmesriigid kehtestavad süsteemi, mis võimaldab koguda, arendada, teha ja levitada statistikat naistevastase vägivalla ja perevägivalla, sealhulgas artiklites 5–10 osutatud vägivallavormide kohta.

2.Statistika sisaldab järgmisi andmeid liigitatuna soo, ohvri ja kuriteo toimepanija vanuse, ohvri ja kuriteo toimepanija vahelise suhte ning kuriteo liigi järgi:

(a)viimase 12 kuu, viimase viie aasta ja elu jooksul naistevastast vägivalda või perevägivalda kogenud ohvrite arv;

(b)selliste ohvrite, teatatud kuritegude ning selliste vägivallavormide eest kohtu alla antud ja süüdi mõistetud inimeste arv aastas riiklike administratiivallikate järgi.

3.Liikmesriigid viivad iga viie aasta järel läbi elanikkonnauuringu, kasutades komisjoni (Eurostati) ühtlustatud metoodikat, et koguda lõike 2 punktis a osutatud andmeid, ning hindavad selle põhjal kõigi käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivallavormide levimust ja suundumusi.

Liikmesriigid edastavad need andmed komisjonile (Eurostatile) hiljemalt [3 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist].

4.Selleks et tagada administratiivandmete üleliiduline võrreldavus, koguvad liikmesriigid administratiivandmeid ühiste jaotuste alusel, mis on välja töötatud koostöös Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga, järgides nimetatud instituudi poolt lõike 5 kohaselt välja töötatud metoodikat. Nad edastavad need andmed igal aastal Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudile. Edastatud andmed ei sisalda isikuandmeid.

5.Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut toetab liikmesriike lõike 2 punktis b osutatud andmete kogumisel, sealhulgas kehtestades ühised nõuded arvestusühikute, arvestusreeglite, ühiste jaotuste, aruandlusvormide ja kuritegude liigitamise kohta.

6.Liikmesriigid teevad kogutud statistika üldsusele kättesaadavaks. See statistika ei sisalda isikuandmeid.

7.Liikmesriigid toetavad teadusuuringuid käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivallavormide algpõhjuste, tagajärgede, esinemissageduse ja süüdimõistmismäära kohta.

7. PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 45

Direktiivi 2011/93/EL muutmine

Direktiivi 2011/93/EL artiklile 3 lisatakse järgmised lõiked:

„7.    Liikmesriigid tagavad, et järgmiste tahtlike tegude eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt 12-aastane vangistus:

a)    sugulise iseloomuga tegu lapse suhtes, kes ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka ja mille käigus toimub mingi kehaosa või eseme viimine lapse tuppe, pärakusse või suhu;

b)    lapse, kes ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, sundimine teise isikuga sugulise iseloomuga teole, mille käigus toimub mingi kehaosa või eseme viimine lapse tuppe, pärakusse või suhu.

8.    Kui laps on jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka ja ei nõustu teoga, tagavad liikmesriigid, et lõikes 7 sätestatud tegude eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt 10-aastane vangistus.

9.    Lõike 8 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et tahtevastase teo all mõistetakse tegu, mis pannakse toime ilma lapse vabatahtliku nõusolekuta või mille puhul laps ei saa oma vaba tahet kujundada lõikes 5 osutatud asjaolude tõttu, sealhulgas tulenevalt lapse füüsilisest või vaimsest seisundist, näiteks sellest, et ta on teadvusetu, joobes, magab, või tulenevalt haigusest või kehavigastusest.

Nõusoleku võib teo kestel igal ajal tagasi võtta. Nõusoleku puudumist ei saa ümber lükata üksnes asjaoluga, et laps vaikib või ei avalda sõnades ega füüsiliselt vastupanu, ega tema varasema seksuaalse käitumisega.“

Artikkel 46
Kaitsetase 

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumnõuded. Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada rangemad nõuded, sealhulgas selliseid, mis pakuvad ohvritele suuremat kaitset ja tuge.

Artikkel 47
Aruandlus

1.Hiljemalt [kuupäevaks, mil möödub seitse aastat käesoleva direktiivi jõustumisest] edastavad liikmesriigid komisjonile käesoleva direktiivi kohaldamise kohta kogu vajaliku teabe, mis võimaldab komisjonil koostada aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta.

2.Liikmesriikide poolt lõike 1 kohaselt esitatud teabe põhjal esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles ta vaatab läbi käesoleva direktiivi kohaldamise.

Artikkel 48
Seos muude liidu õigusaktidega

1.Käesolev määrus ei mõjuta järgmiste õigusaktide kohaldamist:

(c)direktiiv 2011/36/EL,

(d)direktiiv 2011/93/EL,

(e)direktiiv 2011/99/EL,

(f)direktiiv 2012/29/EL,

(g)määrus (EL) nr 606/2013,

(h)[määrus (EL) .../..., mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu].

2.Käesoleva direktiivi kohaseid konkreetseid ennetusmeetmeid ning ohvrite kaitse- ja toetusmeetmeid kohaldatakse lisaks direktiivides 2011/36/EL, 2011/93/EL ja 2012/29/EL sätestatud meetmetele.

Artikkel 49
Kaitsetaseme säilitamine

Ühtki käesoleva direktiivi sätet ei tõlgendata nii, et see vähendaks, piiraks või kalduks kõrvale õigustest ja menetluslikest tagatistest, mis on tagatud mis tahes liikmesriigi õigusega, mis tagab kõrgema kaitsetaseme. Liikmesriigid ei alanda käesoleva direktiivi jõustumise ajal tagatud kõrgemat kaitsetaset.

Artikkel 50
Ülevõtmine

1.Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [kaks aastat pärast jõustumiskuupäeva]. Nad edastavad kõnealuste õigusnormide teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud põhiliste riigisiseste õigusnormide teksti.

Artikkel 51
Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 52
Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

Strasbourgis,

FINANTSSELGITUS

1.ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK

1.1.Ettepaneku/algatuse nimetus

1.2.Asjaomased poliitikavaldkonnad

1.3.Ettepanek/algatus käsitleb

1.4.Eesmärgid

1.4.1.Üldeesmärgid

1.4.2.Erieesmärgid

1.4.3.Oodatavad tulemused ja mõju

1.4.4.Tulemusnäitajad

1.5.Ettepaneku/algatuse põhjendused

1.5.1.Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetavad vajadused, sealhulgas algatuse rakendamise üksikasjalik ajakava

1.5.2.ELi meetme lisaväärtus (see võib tuleneda eri teguritest, nagu kooskõlastamisest saadav kasu, õiguskindlus, suurem tõhusus või vastastikune täiendavus). Käesoleva punkti kohaldamisel tähendab „ELi meetme lisaväärtus“ väärtust, mis tuleneb liidu sekkumisest ja lisandub väärtusele, mille liikmesriigid oleksid muidu üksi loonud.

1.5.3.Samalaadsetest kogemustest saadud õppetunnid

1.5.4.Kooskõla mitmeaastase finantsraamistikuga ja võimalik koostoime muude asjaomaste meetmetega

1.5.5.Erinevate kasutada olevate rahastamisvõimaluste, sealhulgas vahendite ümberpaigutamise võimaluste hinnang

1.6.Ettepaneku/algatuse kestus ja finantsmõju

1.7.Ettenähtud eelarve täitmise viisid

2.HALDUSMEETMED

2.1.Järelevalve ja aruandluse eeskirjad

2.2.Haldus- ja kontrollisüsteem(id)

2.2.1.Eelarve täitmise viisi(de), rahastamise rakendamise mehhanismi(de), maksete tegemise korra ja kavandatava kontrollistrateegia selgitus

2.2.2.Teave kindlakstehtud riskide ja nende vähendamiseks kasutusele võetud sisekontrollisüsteemi(de) kohta

2.2.3.Kontrollide kulutõhususe (kontrollikulude suhe hallatavate vahendite väärtusse) hinnang ja põhjendus ning prognoositav veariski tase (maksete tegemise ja sulgemise ajal).

2.3.Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmise meetmed

3.ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU

3.1.Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub

3.2.Ettepaneku hinnanguline finantsmõju assigneeringutele

3.2.1.Hinnanguline mõju tegevusassigneeringutele – ülevaade

3.2.2.Tegevusassigneeringutest rahastatav väljund (hinnang)

3.2.3.Hinnanguline mõju haldusassigneeringutele – ülevaade

3.2.4.Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga

3.2.5.Kolmandate isikute rahaline osalus

3.3.Hinnanguline mõju tuludele

FINANTSSELGITUS

1.ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK 

1.1.Ettepaneku/algatuse nimetus

1.2.Asjaomased poliitikavaldkonnad 

1.3.Ettepanek/algatus käsitleb 

◻ uut meedet 

◻ uut meedet, mis tuleneb katseprojektist / ettevalmistavast meetmest 53  

☑ olemasoleva meetme pikendamist 

◻ ühe või mitme meetme ühendamist teise või uue meetmega 

1.4.Eesmärgid

1.4.1.Üldeesmärgid

1.4.2.Erieesmärgid

1.4.3.Oodatavad tulemused ja mõju

Märkige, milline peaks olema ettepaneku/algatuse oodatav mõju toetusesaajatele/sihtrühmale.

1.4.4.Tulemusnäitajad

Märkige, milliste näitajate abil jälgitakse edusamme ja saavutusi.

1.5.Ettepaneku/algatuse põhjendused 

1.5.1.Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetavad vajadused, sealhulgas algatuse rakendamise üksikasjalik ajakava

1.5.2.ELi meetme lisaväärtus (see võib tuleneda eri teguritest, nagu kooskõlastamisest saadav kasu, õiguskindlus, suurem tõhusus või vastastikune täiendavus). Käesoleva punkti kohaldamisel tähendab „ELi meetme lisaväärtus“ väärtust, mis tuleneb liidu sekkumisest ja lisandub väärtusele, mille liikmesriigid oleksid muidu üksi loonud.

1.5.3.Samalaadsetest kogemustest saadud õppetunnid

1.5.4.Kooskõla mitmeaastase finantsraamistikuga ja võimalik koostoime muude asjaomaste meetmetega

1.5.5.Erinevate kasutada olevate rahastamisvõimaluste, sealhulgas vahendite ümberpaigutamise võimaluste hinnang

1.6.Ettepaneku/algatuse kestus ja finantsmõju

◻ Piiratud kestusega

–◻    hõlmab ajavahemikku [PP/KK]AAAA–[PP/KK]AAAA

–◻    finantsmõju kulukohustuste assigneeringutele avaldub ajavahemikul AAAA–AAAA ja maksete assigneeringutele ajavahemikul AAAA–AAAA.

☑ Piiramatu kestusega

–Rakendamise käivitumisperiood hõlmab ajavahemikku 2025/26–2027,

–millele järgneb täieulatuslik rakendamine

1.7.Ettenähtud eelarve täitmise viisid 55  

◻ Eelarve otsene täitmine komisjoni poolt

–◻    oma talituste kaudu, sealhulgas kasutades liidu delegatsioonides töötavat komisjoni personali;

–◻    rakendusametite kaudu

◻ Eelarve jagatud täitmine koostöös liikmesriikidega

☑ Eelarve kaudne täitmine, mille puhul eelarve täitmise ülesanded on delegeeritud:

–◻    kolmandatele riikidele või nende määratud asutustele;

–◻    rahvusvahelistele organisatsioonidele ja nende allasutustele (nimetage);

–◻    Euroopa Investeerimispangale ja Euroopa Investeerimisfondile;

–☑ finantsmääruse artiklites 70 ja 71 osutatud asutustele;

–◻    avalik-õiguslikele asutustele;

–◻    avalikke teenuseid osutavatele eraõiguslikele asutustele, kuivõrd neile antakse piisavad finantstagatised;

–◻    liikmesriigi eraõigusega reguleeritud asutustele, kellele on delegeeritud avaliku ja erasektori partnerluse rakendamine ja kellele antakse piisavad finantstagatised;

–◻    isikutele, kellele on delegeeritud Euroopa Liidu lepingu V jaotise kohaste ühise välis- ja julgeolekupoliitika erimeetmete rakendamine ja kes on kindlaks määratud asjaomases alusaktis.

2.HALDUSMEETMED 

2.1.Järelevalve ja aruandluse eeskirjad 

Märkige sagedus ja tingimused.

2.2.Haldus- ja kontrollisüsteem(id) 

2.2.1.Eelarve täitmise viisi(de), rahastamise rakendamise mehhanismi(de), maksete tegemise korra ja kavandatava kontrollistrateegia selgitus

2.2.2.Teave kindlakstehtud riskide ja nende vähendamiseks kasutusele võetud sisekontrollisüsteemi(de) kohta

2.2.3.Kontrollide kulutõhususe (kontrollikulude suhe hallatavate vahendite väärtusse) hinnang ja põhjendus ning prognoositav veariski tase (maksete tegemise ja sulgemise ajal). 

2.3.Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmise meetmed 

Nimetage rakendatavad või kavandatud ennetus- ja kaitsemeetmed, nt pettustevastase võitluse strateegias esitatud meetmed.

3.ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU 

3.1.Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub 

·Olemasolevad eelarveread

Järjestage mitmeaastase finantsraamistiku rubriigiti ja iga rubriigi sees eelarveridade kaupa

·Uued eelarveread, mille loomist taotletakse

Järjestage mitmeaastase finantsraamistiku rubriigiti ja iga rubriigi sees eelarveridade kaupa

3.2.Ettepaneku hinnanguline finantsmõju assigneeringutele 

3.2.1.Hinnanguline mõju tegevusassigneeringutele – ülevaade 

–◻    Ettepanek/algatus ei hõlma tegevusassigneeringute kasutamist

–◻    Ettepanek/algatus hõlmab tegevusassigneeringute kasutamist, mis toimub järgmiselt:

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

3.2.2.Hinnanguline mõju EIGE assigneeringutele

kulukohustuste assigneeringud miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

3.2.3.Hinnanguline mõju EIGE inimressurssidele 

–◻    Ettepanek/algatus ei hõlma haldusassigneeringute kasutamist

–☑    Ettepanek/algatus hõlmab haldusassigneeringute kasutamist, mis toimub järgmiselt:

–miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

–

–

–

–Personalivajadused (täistööajale taandatud töötajad):

–

–

3.2.3.1.Hinnanguline personalivajadus

–☑    Ettepanek/algatus ei hõlma personali kasutamist.

–◻    Ettepanek/algatus hõlmab personali kasutamist, mis toimub järgmiselt:

Hinnanguline väärtus täistööaja ekvivalendina

XX tähistab asjaomast poliitikavaldkonda või eelarvejaotist.

Personalivajadused kaetakse juba meedet haldavate peadirektoraadi töötajatega ja/või töötajate peadirektoraadisisese ümberpaigutamise teel. Vajaduse korral võidakse personali täiendada iga-aastase vahendite eraldamise menetluse käigus, arvestades olemasolevate eelarvepiirangutega.

Ülesannete kirjeldus:

3.2.4.Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga 

–◻    Ettepanek/algatus on kooskõlas kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga.

–☑    Ettepanekuga/algatusega kaasneb mitmeaastase finantsraamistiku asjaomase rubriigi ümberplaneerimine.

–◻    Ettepanek/algatus eeldab paindlikkusinstrumendi kohaldamist või mitmeaastase finantsraamistiku muutmist 73 .

3.2.5.Kolmandate isikute rahaline osalus 

Ettepanek/algatus:

–☑    ei hõlma kolmandate isikute poolset kaasrahastamist

–◻    hõlmab kaasrahastamist, mille hinnanguline summa on järgmine:

assigneeringud miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

3.3.Hinnanguline mõju tuludele 

–☑    Ettepanekul/algatusel puudub finantsmõju tuludele.

–◻    Ettepanekul/algatusel on järgmine finantsmõju:

omavahenditele

muudele tuludele

palun märkige, kas see on kulude eelarveridasid mõjutav sihtotstarbeline tulu

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Sihtotstarbeliste tulude puhul märkige, milliseid kulude eelarveridasid ettepanek mõjutab.

Muud märkused (nt tuludele avaldatava mõju arvutamise meetod/valem või muu teave).

(1)    Lesbid, geid, biseksuaalid, trans-, mittebinaarsed, intersoolised ja queer-inimesed.

(2)    Naistevastane vägivald ja perevägivald võivad mõjutada paljusid Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigusi. Nende õiguste hulka kuuluvad õigus inimväärikusele (artikkel 1), õigus elule (artikkel 2), piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise keeld (artikkel 4), õigus mittediskrimineerimisele, sealhulgas soolise diskrimineerimise keeld (artikkel 21), ja õigus õiguskaitsele (artikkel 47).

(3)    Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, „Naistevastane vägivald: Euroopa Liitu hõlmav uuring. Tulemuste kokkuvõte“, 2014. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuring naistevastase vägivalla kohta põhineb silmast silma küsitlustel 42 000 naisega kõikjalt EList. Tegemist on kogu maailmas kõige ulatuslikuma uuringuga, mis käsitleb naiste vägivallakogemusi.

(4)    Euroopa Parlamendi uuringuteenistus (EPRS), „Combating gender-based violence: Cyberviolence, European added value assessment“, 2021.

(5)    COM/2020/152 final.

(6)    COM/2021/102 final.

(7)    Viidates ELi toimimise lepingu artiklile 225.

(8)    14. detsembri 2021. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile soolise vägivalla vastu võitlemise kohta: kübervägivald (2020/2035(INL)).

(9)    16. septembri 2021. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile määratleda sooline vägivald ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatava uue kuriteoliigina (2021/2035(INL)).

(10)    Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon (CETS nr 210), COM/2016/111.

(11)    Liikmesriigid, kes ei ole Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud, on Bulgaaria, Leedu, Läti, Slovakkia, Tšehhi ja Ungari.

(12)    Vt Euroopa Nõukogu naistevastase vägivallaga ja perevägivallaga võitlemise eksperdirühma (GREVIO) hindamisaruannete horisontaalne vahekokkuvõte aadressil https://www.coe.int/en/web/istanbul-convention/-/mid-term-horizontal-review-provides-a-panoramic-view-of-the-implementation-of-the-istanbul-convention.

(13)    Vt joonealune märkus 9 eespool.

(14)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57–73).

(15)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta (ELT L 338, 21.12.2011, lk 2–18).

(16)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta (ELT L 181, 29.6.2013, lk 4–12).

(17)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (ELT L 335, 17.12.2011, lk 1–14).

(18)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1–11).

(19)    Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist (ELT L 261, 6.8.2004, lk 15–18).

(20)    Nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega ( ELT L 373, 21.12.2004, lk 37–43 ); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuesti sõnastatud) ( ELT L 204, 26.7.2006, lk 23–36 ); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiiv 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ ( ELT L 180, 15.7.2010, lk 1–6 ).

(21)    Euroopa Komisjon, Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu (digiteenuste õigusakt) ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (COM(2020) 825 final, 15. detsember 2020).

(22)    Euroopa Komisjon, Ettepanek: nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel allakirjutamise kohta (COM(2016) 111 final, 4. märts 2016); Euroopa Komisjon, Ettepanek: nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (COM(2016) 109 final, 4. märts 2016).

(23)    Euroopa Komisjon, Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. ELi lapse õiguste strateegia (COM(2021) 142 final, 24. märts 2021).

(24)    Euroopa Komisjon, Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Ohvrite õigusi käsitlev ELi strateegia (2020–2025) (COM(2020) 258 final, 24. juuni 2020).

(25)    Euroopa Komisjon, Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Võrdõiguslikkuse liit: LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025 (COM(2020) 698 final, 12. november 2020).

(26)    Euroopa Komisjon, Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Võrdõiguslikkuse liit. Puuetega inimeste õiguste strateegia aastateks 2021–2030 (COM(2021) 101 final, 3. märts 2021.

(27)    Euroopa Komisjon, Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava (COM/2021/102 final, 4. märts 2021, lk 19, 21). Sooline võrdõiguslikkus on ka Euroopa sotsiaalõiguste samba teine põhimõte, mille eesmärk on tagada ja edendada naiste ja meeste võrdset kohtlemist ja võimalusi kõigis valdkondades, sealhulgas soolise vägivalla vastu võitlemisel.

(28)    Euroopa Komisjon, Ühisteatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule. ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmas tegevuskava (GAP III) – ambitsioonikas tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks ELi välistegevuses (JOIN(2020) 17 final, 25. november 2020).

(29)

   Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule - Kaasavam ja kaitsvam Euroopa: vaenukõne ja vaenukuritegude lisamine ELi kuritegude loetellu (COM(2021) 777 final, 9.12.2021).

(30)    Soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise õigusekspertide Euroopa võrgustik. Criminalisation of gender-based violence against women in European States, including ICT-facilitated violence. 2021. aasta eriaruanne, kättesaadav aadressil https://www.equalitylaw.eu/downloads/5535-criminalisation-of-gender-based-violence-against-women-in-european-states-including-ict-facilitated-violence-1-97-mb (EELN 2021).

(31)     Tackling violence against women and domestic violence in Europe – The added value of the Istanbul Convention and remaining challenges, 2020, kättesaadav aadressil https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2020/658648/IPOL_STU(2020)658648_EN.pdf.

(32)    Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK) rakendamise kohta (COM/2020/188 final), kättesaadav aadressil EUR-Lex - 52020DC0188 - ET - EUR-Lex (europa.eu) .

(33)    Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL (Euroopa lähenemiskeelu kohta) rakendamise kohta(COM/2020/187 final), kättesaadav aadressil EUR-Lex - 52020DC0187 - ET - EUR-Lex (europa.eu) .

(34)    Euroopa Komisjoni Eurobaromeetri uuring nr 449 soolise vägivalla kohta, 2016, kättesaadav aadressil ( https://europa.eu/eurobarometer/surveys/detail/2115 ). Samuti Euroopa Komisjoni Eurobaromeetri uuring nr 428 soolise võrdõiguslikkuse kohta, 2015, kättesaadav aadressil https://europa.eu/eurobarometer/surveys/detail/2048. Uuringus peeti naistevastast vägivalda (eelkõige seksuaalvägivalda) üheks kahest valdkonnast, kus EL peaks kõige kiiremas korras meetmeid võtma.

(35)    ELT C , , lk .

(36)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1–11).

(37)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (ELT L 335, 17.12.2011, lk 1–14).

(38)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57).

(39)     Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon , ÜRO Peaassamblee, 1979.

(40)     Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon (Istanbuli konventsioon), Euroopa Nõukogu, 2011.

(41)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (EMPs kohaldatav tekst) ( ELT L 119, 4.5.2016, lk 1–88 ).

(42)    Nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega ( ELT L 373, 21.12.2004, lk 37 ).

(43)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuesti sõnastatud) ( ELT L 204, 26.7.2006, lk 23 ).

(44)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiiv 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ ( ELT L 180, 15.7.2010, lk 1 ).

(45)    Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1).

(46)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK ( ELT L 119, 4.5.2016, lk 89 ).

(47)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37).

(48)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ ( ELT L 295, 21.11.2018, lk 39 ).

(49)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1727 Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) kohta ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2002/187/JSK ( ELT L 295, 21.11.2018, lk 138 ).

(50)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK ( ELT L 135, 24.5.2016, lk 53 ).

(51)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) YYYY/XXX, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu (ELT L …).

(52)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta ( ELT L 151, 7.6.2019, lk 70–115 ).

(53)    Vastavalt finantsmääruse artikli 58 lõike 2 punktile a või b.

(54)    Kohustuste jõustumise eeldatav aasta. Sõltuvalt täpsest aastast võib osutuda vajalikuks kohandada finantsselgituses järgmiste aastate kohta esitatud teavet.

(55)    Eelarve täitmise viise koos viidetega finantsmäärusele on selgitatud veebisaidil https://myintracomm.ec.europa.eu/budgweb/ET/man/budgmanag/Pages/budgmanag.aspx  

(56)    Liigendatud = liigendatud assigneeringud / liigendamata = liigendamata assigneeringud.

(57)    EFTA: Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon.

(58)    Kandidaatriigid ja vajaduse korral Lääne-Balkani potentsiaalsed kandidaatriigid.

(59)    Tegevust alustatakse eeldatavasti aastal 2025/2026 (sõltuvalt direktiivi jõustumise kuupäevast) ja sellel ei ole lõppkuupäeva. Järgmiste aastate prognoos on sama, võttes arvesse paranduskoefitsienti ja palkade suurenemist jaotise 1 puhul ning inflatsiooni jaotiste 2 ja 3 puhul.

(60)    Ameti arvutatud personalikulud (s.t eeldatavad tegelikud kulud/mitte standardsed keskmised kulud).

(61)    Sarnastel projektidel põhinev hinnang; sõltuvalt turuhindadest.

(62)    Sarnastel projektidel põhinev hinnang; sõltuvalt turuhindadest.

(63)    Sarnastel projektidel põhinev hinnang; sõltuvalt turuhindadest.

(64)    N on aasta, mil alustatakse ettepaneku/algatuse rakendamist. „N“ asemel tuleb märkida esimene eeldatav rakendamise aasta (näiteks 2021). Sama tuleb teha ka järgnevate aastate puhul.

(65)    Väljunditena käsitatakse tarnitud tooteid ja osutatud teenuseid (rahastatud üliõpilasvahetuste arv, ehitatud teede pikkus kilomeetrites jms).

(66)    Vastavalt punktile 1.4.2. „Erieesmärgid ...“

(67)    Tegevust alustatakse eeldatavasti aastal 2025/2026 (sõltuvalt direktiivi jõustumise kuupäevast) ja sellel ei ole lõppkuupäeva.

(68)    Ameti arvutatud personalikulud (s.t eeldatavad tegelikud kulud/mitte standardsed keskmised kulud).

(69)    Ameti arvutatud personalikulud (s.t eeldatavad tegelikud kulud/mitte standardsed keskmised kulud).

(70)    Tegevust alustatakse eeldatavasti aastal 2025/2026 (sõltuvalt direktiivi jõustumise kuupäevast) ja sellel ei ole lõppkuupäeva.

(71)    Lepingulised töötajad, kohalikud töötajad, riikide lähetatud eksperdid, renditööjõud, noored spetsialistid delegatsioonides.

(72)    Tegevusassigneeringutest rahastatavate koosseisuväliste töötajate ülempiiri arvestades (endised BA read).

(73)    Vt nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määruse (EL, Euratom) nr 2093/2020 (millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027) artiklid 12 ja 13.

(74)    N on aasta, mil alustatakse ettepaneku/algatuse rakendamist. „N“ asemel tuleb märkida esimene eeldatav rakendamise aasta (näiteks 2021). Sama tuleb teha ka järgnevate aastate puhul.

(75)    Traditsiooniliste omavahendite (tollimaksud ja suhkrumaksud) korral tuleb märkida netosummad, s.t brutosumma pärast 20 % sissenõudmiskulude mahaarvamist.