KOMISJONI TEATIS

Komisjoni suunised ebaseaduslikule piiriületusele, läbisõidule ja seadusliku aluseta riigis viibimisele kaasaaitamise määratlemist ja tõkestamist käsitlevate ELi normide rakendamise kohta

(2020/C 323/01)

1.   Sissejuhatus

EL on välja töötanud tervikliku ja multidistsiplinaarse poliitikaraamistiku rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise käsitlemiseks, muu hulgas kehtestades ja rakendades esimese ELi tegevuskava (2015–2020), et võidelda selle kuritegeliku tegevuse vastu (1). Selle põhieesmärk on lõhkuda selliste kuritegelike organisatsioonide ärimudel, kes seavad ohtu rändajate elu ja ohustavad meie ühiskonna turvalisust, vältides samal ajal hättasattunud rändajatele abi andmise kriminaliseerimist. See eesmärk on jätkuvalt ELi tähtis poliitiline prioriteet.

Nn kaasaaitajate pakett (2) kujutab endast õigusraamistikku, mille EL võttis vastu 2002. aastal, et määratleda ELis ebaseaduslikule piiriületusele, läbisõidule ja seadusliku aluseta riigis viibimisele kaasaaitamise süütegu ning sätestada vastavad kriminaalkaristused.

Eelkõige kohustab direktiiv 2002/90/EÜ – kaasaaitamisdirektiiv – liikmesriike asjakohaselt karistama igaüht, kes aitab tahtlikult seadusi rikkudes kolmanda riigi kodanikul ELi liikmesriiki siseneda või seda läbida, või aitab rahalise kasu saamiseks kolmanda riigi kodanikul ELi liikmesriigis viibida.

Samal ajal nähakse direktiivis süüteo määratlemisel liikmesriikidele ette võimalus jätta humanitaarabi andmine kriminaliseerimata.

2017. aastal tegi komisjon kaasaaitajate paketi esimese põhjaliku hindamise (edaspidi „hinnang“) (3). Tunnistades muret humanitaarabi võimaliku kriminaliseerimise pärast, osutati hinnangus eelkõige tajutavale õiguskindluse puudumisele ning asjakohase teabevahetuse puudumisele ametiasutuste ja kohapeal tegutsevate isikute vahel. Kuigi komisjon pidas selles etapis õigusraamistiku läbivaatamist tarbetuks, tegi ta ettepaneku tõhustada teadmiste ja heade tavade vahetamist prokuröride, õiguskaitseasutuste ja kodanikuühiskonna vahel, et käsitleda nende puuduste praktilisi tagajärgi.

Selle hinnangu järelmeetmena algatas komisjon 2018. aastal korrapärase konsulteerimise kodanikuühiskonna ja ELi ametitega, sh Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Eurojustiga, et koguda teadmisi ja tõendeid ning teha kindlaks kaasaaitamisdirektiivi tõlgendamise ja kohaldamisega seotud probleemid. Euroopa Parlament võttis 2018. aasta juulis vastu resolutsiooni, mis käsitleb liikmesriikidele antud suuniseid selle kohta, kuidas vältida humanitaarabi andmise kriminaliseerimist (4), ja milles ta nõudis, et komisjon „võtaks vastu suunised liikmesriikidele täpsustustega selle kohta, milliseid kaasaaitamise vorme ei tohiks kriminaliseerida, eesmärgiga tagada kehtiva acquis’ [...] rakendamise selgus ja ühtsus“.

Alates 2018. aastast on see konsultatsiooniprotsess ja mitmed mõttevahetused sidusrühmadega osutanud sellele, et vabaühendused ja üksikisikud abistavad rändajaid üha keerulisemates oludes, muu hulgas merel otsingu- ja päästeoperatsioone läbi viies. Viimased uuringud, mida komisjon on vabaühendustega arutanud, näitavad, et humanitaareesmärkidel toime pandud tegusid on alates 2015. aastast üha enam kriminaliseeritud (5). Kogutud andmed kinnitavad, et kaasaaitamisega seoses üksikisikute vastu algatatud kohtumenetlused ja uurimised on ELis alates 2015. aastast sagenenud. Uuringu kohaselt toimus 2015.–2019. aastal 10 liikmesriigis 60 uurimis- ja süüdistusjuhtumit, mis olid peamiselt seotud riiki sisenemisele kaasaaitamisega, kusjuures kõige enam oli selliseid juhtumeid 2018. aastal. Uuringu raames analüüsitud juhtumid puudutavad peamiselt vabatahtlikke, inimõiguste kaitsjaid, merel toimuvates otsingu- ja päästeoperatsioonides osalevate laevade meeskondi, aga ka tavakodanikke, pereliikmeid, ajakirjanikke, linnapeasid ja usujuhte. Kuid nagu märgiti hinnangus ja Euroopa Parlamendi resolutsioonis, on endiselt probleemiks usaldusväärse ja võrreldava riikliku kriminaalstatistika puudumine, seda eelkõige ebaseaduslikule rändele kaasaaitamise valdkonnas (6).

Võttes arvesse Euroopa Parlamendi resolutsiooni ja konsultatsiooniprotsessi tulemusi, on komisjon seisukohal, et kaasaaitamisdirektiivi tõlgendamiseks on vaja suuniseid, et muuta selle kohaldamisala selgemaks. Käesolevad suunised ei piira siiski ELi õiguse lõpliku tõlgendamise eest vastutava Euroopa Liidu Kohtu pädevust.

2.   Rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastane õigusraamistik rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil

2.1.   Rahvusvaheline õigusraamistik: ÜRO protokoll rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise kohta

Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni täiendav maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestav protokoll (7) (edaspidi „protokoll“) võeti vastu 2000. aastal ja see jõustus 2004. aastal. See oli esimene rahvusvaheline juriidiline instrument, milles sätestati rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ühtne määratlus. EL ühines protokolliga 2006. aastal (8) ja kõik ELi liikmesriigid peale Iirimaa on selle ratifitseerinud.

Rändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine on määratletud protokolli artiklis 3 kui isikule sellise osalisriigi piiri ebaseadusliku ületamise võimaldamine, mille kodanik ega alaline elanik isik ei ole, temalt otse või kaudselt saadava rahalise või muu hüvitise eest.

ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse büroo (UNODC) kirjeldab oma 2017. aasta dokumendis, mis käsitleb mõistet „rahaline või muu hüvitis“ rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise protokollis (9), sellist rahalist või muud hüvitist kui rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise eesmärki, kui põhjust, miks organiseeritud kuritegelikud ühendused osalevad üha rohkem tegevuses, mis seab haavatavate rändajate elu sageli suurde ohtu. UNODC märgib, et rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamisega seotud rahaline või muu hüvitis õhutab kaubandust, mis muudab inimkannatused ja vastupanu ebaõiglasele olukorrale tohutuks ja vastutustundetult saadud kasumiks (10). UNODC dokumendis kirjeldatakse ebaseaduslikule riiki sisenemisele kasu taotlemata kaasa aitamist kui tegevust, mis jääb väljapoole protokolli kohaldamisala (11).

UNODC järeldab, et isegi kui protokoll ei takista riike kehtestamast süütegusid, mis jäävad väljapoole protokolli kohaldamisala – näiteks ebaseaduslikule piiriületamisele või seadusliku aluseta riigis viibimisele kaasa aitamine –, ei ole protokolli eesmärk humanitaarabi andjate vastutusele võtmine ja seda ei saa kasutada nende vastutusele võtmise õigusliku alusena (12). UNODC tuletab meelde, et rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni rakendamise õigussuunised ja protokollid (13) täpsustavad seda teemat, kinnitades, et rahalisele või muule hüvitisele viite eesmärk oli tõepoolest jätta välja puhtalt poliitiliste või sotsiaalsete motiividega rühmitused. Selle põhjal kutsub UNODC riike üles lisama kaitsemeetmeid tagamaks, et usuorganisatsioonid, kodanikuühiskond ja üksikisikud, kes tegutsevad ilma eesmärgita saada rahalist või muud hüvitist, jäetaks ebaseadusliku üle piiri toimetamisega seotud süütegude kohaldamisalast välja, tagades samal ajal, et sellist väljajätmist ei saa kasutada seaduselüngana õigusemõistmisest pääsemiseks (14).

2.2.   ELi õigusraamistik: kaasaaitajate pakett

Rändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine seostub üha enam inimõiguste raske rikkumise ja inimelude kaotusega, eelkõige merel (15). Ebaseaduslikule rändele kaasaaitamist esineb mitmes vormis, näiteks:

—	sellise isiku, kellel ei ole õigust siseneda riiki või läbida riiki, mille kodanik ta ei ole, tegelik transportimine või transpordi korraldamine;

—	valedokumentide valmistamine ja/või muretsemine;

—	fiktiivabielude korraldamine.

Neid tegevusi viivad ellu organiseeritud kuritegelikud võrgustikud või üksikisikud, kes teenivad sellega märkimisväärset tulu. Lisaks toetab ELi saabuvate ebaseaduslike rändajate arvu suurenemine nõudlust mitte ainult ELi sisenemist hõlbustava tegevuse, vaid ka seadusliku aluseta riigis viibimisega seotud tegevuse järele. Ebaseaduslikule piiriületusele, läbisõidule ja (kui see toimub rahalise kasu eesmärgil) seadusliku aluseta riigis viibimisele kaasaaitamine on kaasaaitajate paketi alusel karistatav.

Kaasaaitajate paketi üldeesmärk on aidata võidelda nii ebaseadusliku rändega, karistades ebaseaduslikule piiriületamisele kaasaaitamist, kui ka organiseeritud kuritegevuse võrgustikega, mis seavad ohtu rändajate elu. Kaasaaitamisdirektiivi artikli 1 lõike 1 kohaselt tuleb karistada iga isikut, kes tahtlikult aitab kolmanda riigi kodanikul liitu siseneda, seda läbida või (kui see toimub majandusliku kasu eesmärgil) seal viibida sisserändeõigust rikkudes.

Nagu hinnangus kirjeldatud, on protokoll ja kaasaaitajate pakett teatavatest erinevustest hoolimata omavahel sidusad (16). Hinnangus tuletatakse meelde, et protokolliosalistena on nii EL kui ka selle liikmesriigid kohustatud protokolli kohaldama, sealhulgas selle kohaldamisalasse kuuluvate õigusaktide vastuvõtmisel või rakendamisel, ning et protokoll tugevdas ELi positsiooni võitluses rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise kui organiseeritud kuritegevuse liigi vastu.

Kaasaaitamisdirektiivi artikli 1 lõikes 1 sätestatud kaasaaitamise süütegu on tõepoolest laiem kui protokollis sätestatu, kuna majanduslik kasu ei kuulu ebaseaduslikule piiriületusele või läbisõidule kaasaaitamise süüteokoosseisu. Majanduslik kasu – koos kuritegelikus ühenduses osalemisega või rikkumise objektiks olevate inimeste elu ohustamisega – on loetletud raamotsuse 2002/946/JSK artikli 1 lõikes 3 raskendavate asjaoludena.

Direktiivi artikli 1 lõikega 2 on siiski ette nähtud võimalus mitte määrata karistust ebaseaduslikule piiriületamisele ja läbisõidule kaasaaitamise eest, kui see toimub humanitaarabi andmise eesmärgil. Direktiivis on sätestatud: „Iga liikmesriik võib otsustada mitte määrata karistusi lõike 1 punktis a määratletud tegevuse eest, kohaldades oma siseriiklikku õigust ja tava juhtumite suhtes, kui tegevuse eesmärk on anda asjaomastele isikutele humanitaarabi.“

Jättes kõrvale viited kriminaalõiguse üldsätetele, näiteks need, mis käsitlevad tegusid, mis tuli teha ohtliku olukorra ärahoidmiseks (17), on ainult kaheksa liikmesriiki lisanud siseriiklikusse õigusesse erandi karistusest ebaseaduslikule riiki sisenemisele ja/või läbisõidule kaasaaitamise eest mingit laadi humanitaarabi andmise eesmärgil (18). Nende liikmesriikide õigusaktide uurimine näitab direktiivi erinevaid riigisiseseid tõlgendusi, mille puhul võetakse arvesse siseriiklikku õiguslikku konteksti.

Belgia ja Hispaania on peaaegu sõna-sõnalt võtnud üle direktiivi sõnastuse humanitaarabi andmise kui karistamata jätmise aluse kohta, samal ajal kui teised liikmesriigid on kasutanud teistsuguseid konstruktsioone.

Horvaatia sätestab sõnaselgelt erandid järgmiste tegude kohta:

—	riiki sisenemisele kaasaaitamine elude päästmiseks, vigastuste ärahoidmiseks, erakorralise arstiabi ja humanitaarabi andmiseks vastavalt eriõigusaktidele ning

—	riigis viibimisele või elamisele kaasaaitamine humanitaarkaalutlustel, soovimata ära hoida või edasi lükata tagasisaatmise tagamiseks võetavaid meetmeid.

Kreekas ei karistata laevade ja õhusõidukite kapteneid ega ühegi transpordivahendi juhte selle eest, et nad on andnud abi, päästes kellegi merel või vedades kedagi, kes vajab kooskõlas rahvusvahelise õigusega rahvusvahelist kaitset.

Itaalia võttis vastu Itaalia karistusseadustiku artiklile 54 viitava sõnaselge sätte üldklausliga, mille kohaselt ei kriminaliseerita tegevust, mille eesmärk on

—	hoida ära tegevuses osalejatele tõsise kahju tekitamine;

—	päästa Itaalia territooriumil viibivaid välismaalasi ja/või pakkuda neile humanitaarabi.

Soome võtab arvesse humanitaarkaalutlusi või lähedaste perekondlike suhetega seotud kaalutlusi, samuti asjaolusid, mis on seotud välismaalase turvalisusega tema päritoluriigis või alalises elukohariigis.

Prantsusmaal on pärast konstitutsioonikohtu otsust (19) ja sellele järgnenud asjaomaste sätete muutmist jäetud kriminaliseerimata sugulaste ning õigus-, keele- või sotsiaalnõustamist pakkuvate või mis tahes abi üksnes humanitaareesmärkidel pakkuvate isikute teod seoses läbisõidule või riigis viibimisele või elamisele kaasaaitamisega. See ei puuduta siiski riiki sisenemisele kaasaaitamist.

Kui isik aitab Maltal vahetus ohus oleval isikul riigi territooriumile maabuda ja/või seda läbida, on võimalik jätta menetlus algatamata, kui selline tegevus on toimunud humanitaarabi andmiseks (20).

Õigus hinnata juhtumi asjaolusid arvestades, kas tegevus kuulub siseriiklikus õiguses sätestatud erandi alla, on õigusasutustel, kes peavad leidma õige tasakaalu erinevate huvide ja väärtuste vahel (21).

3.   Kaasaaitamisdirektiivi artikli 1 kohaldamisala

Pidades silmas kaasaaitamisdirektiivi üldist mõtet ja eesmärki, on selge, et seda ei saa tõlgendada nii, nagu võimaldaks see kriminaliseerida seadusega lubatud humanitaartegevust, näiteks otsingu- ja päästeoperatsioone merel, olenemata sellest, kuidas kaasaaitamisdirektiivi siseriiklikus õiguses kohaldatakse.

Rahvusvahelise mereõiguse kohaselt on riikidel kohustus nõuda, et nende lipu all sõitvate laevade kaptenid abistaksid merehätta sattunud inimesi või laevu, kui see tegevus ei ohusta tõsiselt laeva, meeskonda või reisijaid. See põhimõte on sätestatud

—	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonis (22);

—	rahvusvahelises konventsioonis inimelude ohutusest merel (SOLAS) (23) ning

—	rahvusvahelises mereotsingute ja -pääste konventsioonis (SAR) (24).

Lisaks hõlmab kohaldatav õigusraamistik mereliiklusega seotud lepinguid ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) resolutsioone (25).

Lisaks tunnustatakse rahvusvahelise tavaõiguse põhimõttena riikide kohustust kehtestada laevakaptenitele kohustus abistada merehätta sattunud üksikisikuid, laevu ja õhusõidukeid. Seetõttu on see kõigile riikidele siduv.

Kõik otsingu- ja päästetegevuses osalevad isikud peavad otsingu- ja päästetegevuses osaledes järgima koordineerivalt asutuselt saadud juhiseid kooskõlas rahvusvahelise merendus- ja inimõigustealase õiguse üldpõhimõtete ja kohaldatavate normidega. Selliste vabaühenduste või muude valitsusväliste osalejate tegevuse kriminaliseerimine, kes teostavad otsingu- ja päästeoperatsioone asjaomast õigusraamistikku järgides, kujutab endast rahvusvahelise õiguse rikkumist ega ole seetõttu ELi õigusega lubatud.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui kaasaaitamisdirektiivi artiklis 1 kriminaliseeritakse ebaseaduslikule piiriületusele ja läbisõidule kaasaaitamine ja antakse samal ajal liikmesriikidele võimalus mitte kehtestada karistusi juhul, kui tegevuse eesmärk on anda humanitaarabi, ei viidata selles seadusega lubatud humanitaarabile, sest seda ei saa kriminaliseerida.

4.   Suunised

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb komisjoni arvates kaasaaitamisdirektiivi artiklit 1 tõlgendada järgmiselt:

i)	seadusega lubatud humanitaarabi ei saa ega tohi kriminaliseerida;

ii)	eelkõige selliste vabaühenduste või muude valitsusväliste osalejate tegevuse kriminaliseerimine, kes teostavad otsingu- ja päästeoperatsioone asjaomast õigusraamistikku järgides, kujutab endast rahvusvahelise õiguse rikkumist ega ole seetõttu ELi õigusega lubatud;

iii)	vajaduse korral tuleks kõiki asjaolusid arvestades juhtumipõhiselt hinnata, kas tegu kuulub direktiivi artikli 1 lõikes 2 nimetatud humanitaarabi mõiste alla – seda mõistet ei saa tõlgendada viisil, mis võimaldaks seadusega lubatud teo kriminaliseerida.

5.   Poliitiline soovitus

ELis rändajatele humanitaarabi andvad vabaühendused ja üksikisikud on viimastel aastatel väljendanud kasvavat muret (26). Päästeoperatsioonid merel ning liikuvate rändajate abistamine, olgu liikmesriigi piiril või territooriumil, toimuvad väidetavalt riiklike või kohalike ametiasutuste tõttu pingelises õhkkonnas, kus päästjad ja vabatahtlikud kardavad tarbetut haldussurvet ja karistusi (27).

Oma selleteemalises resolutsioonis (28) kutsus Euroopa Parlament liikmesriike üles võtma kaasaaitamisdirektiivi kohase humanitaarabi andmise erandi riigisisesesse õigusesse üle.

Komisjon tuletab meelde, et ELi õiguse eesmärk ei ole kriminaliseerida humanitaarabi andmist, ja on alates kaasaaitajate paketi hindamisest olukorda jälginud. Seda arvesse võttes kutsub komisjon liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, kasutama kaasaaitamisdirektiivi artikli 1 lõikes 2 sätestatud võimalust, mis lubab neil eristada humanitaarabi andmise eesmärgil toimuvat tegevust tegevusest, mille eesmärk on hõlbustada ebaseaduslikku riiki sisenemist või läbisõitu, ning võimaldab esimesena nimetatud tegevuse jätta kriminaliseerimata.

.

---

(1)  COM(2015) 285 final, 27.5.2015.

(2)  Nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiiv 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele (EÜT L 328, 5.12.2002, lk 17), ja nõukogu 28. novembri 2002. aasta raamotsus 2002/946/JSK, millega tugevdatakse karistusõiguslikku raamistikku, et tõkestada ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele kaasaaitamist (EÜT L 328, 5.12.2002, lk 1). Need õigusaktid võeti vastu koos ja neile viidatakse ühiselt kui „kaasaaitajate paketile“.

(3)  REFIT-hinnang ELi õigusraamistikule, mille eesmärk on piirata kaasaaitamist ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja seadusliku aluseta riigis viibimisele: kaasaaitajate pakett (direktiiv 2002/90/EÜ ja raamotsus 2002/946/JSK), SWD (2017) 117 final.

(4)  2019/2769(RSP).

(5)  Lina Vosyliūtė & Carmine Conte, „Crackdown on NGOs and Volunteers helping refugees and other migrants“, rände- ja varjupaigaküsimuste teaduslik sotsiaalplatvorm (ReSOMA), lõplik kokkuvõttev aruanne, juuni 2019, lk 32. Seiret teostas rändepoliitika töörühm ReSOMA koostöö- ja osalusprotsessi kaudu, kaasates vabaühenduste, teadlaste ja muude sidusrühmade eksperte. See põhines rassisuhete instituudi „Open Democracy“ poolt juba teostatud juhtumiseirel ning Euroopa Poliitikauuringute Keskuse 2018. aasta ajakohastatud uuringul kaasaaitamisdirektiivi kohta. ReSOMA projekti on rahastatud ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammist „Horisont 2020“.

(6)  Pärast hindamist kogus Eurostat katseprojekti raames liikmesriikidest andmeid rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamisega seotud süütegude kohta vaatlusaastatel 2015, 2016 ja 2017, vaatlusaasta 2018 aga lisati Eurostati iga-aastasesse küsimustikku, millega kogutakse liikmesriikidelt kriminaalstatistikat.

(7)  https://www.unodc.org/documents/middleeastandnorthafrica/smuggling-migrants/SoM_Protocol_English.pdf

(8)  Vt: i) nõukogu 24. juuli 2006. aasta otsus 2006/616/EÜ, mis käsitleb rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendava rändajate salaja üle maa-, õhu- või merepiiri toimetamist tõkestava protokolli sõlmimist Euroopa Ühenduse nimel seoses kõnealuse protokolli nende sätetega, mis kuuluvad Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 179 ja 181a reguleerimisalasse (ELT L 262, 22.9.2006, lk 24); ja ii) nõukogu 24. juuli 2006. aasta otsus 2006/617/EÜ, mis käsitleb rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendava rändajate salaja üle maa-, õhu- või merepiiri toimetamist tõkestava protokolli sõlmimist Euroopa Ühenduse nimel seoses kõnealuse protokolli nende sätetega, mis kuuluvad Euroopa Ühenduse asutamislepingu III osa IV jaotise reguleerimisalasse (ELT L 262, 22.9.2006, lk 34).

(9)  https://www.unodc.org/documents/human-trafficking/Migrant-Smuggling/Issue-Papers/UNODC_Issue_Paper_The_Profit_Element_in_the_Smuggling_of_Migrants_Protocol.pdf

(10)  Eessõna, iii.

(11)  Vt märkus 9.

(12)  Vt märkus 9, lk 14. UNODC tuletab samuti meelde, et Travaux Préparatoires’i kohaselt oli koostajate eesmärk jätta välja nende isikute tegevus, kes aitavad rändajaid humanitaarkaalutlustel või tihedate perekondlike sidemete tõttu. Asjaomasele sättele lisatud tõlgendava märkuse kohaselt ei ole protokolli eesmärk kriminaliseerida pereliikmete või tugirühmade, näiteks usuorganisatsioonide või vabaühenduste tegevust.

(13)  UNODC, Legislative Guides for the Implementation of the United Nations Convention against Transnational Organized Crime and the Protocols thereto, UN Sales No. E.05.V.2 (2004), lk 13, punkt 26.

(14)  Vt märkus 13, lk 71.

(15)  REFIT-hinnang ELi õigusraamistikule, mille eesmärk on piirata kaasaaitamist ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja seadusliku aluseta riigis viibimisele, lk 4.

(16)  Vt märkus 15, lk 31.

(17)  Vt Criminalisation of migrants in an irregular situation and of persons engaging with them, FRA (2014), lk 10.

(18)  Belgia, Kreeka, Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia ja Malta, REFIT-hinnang ELi õigusraamistikule, mille eesmärk on piirata kaasaaitamist ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja seadusliku aluseta riigis viibimisele, lk 15, samuti Prantsusmaa välismaalaste seadustiku (muudetud 10. septembri 2018. aasta seadusega nr 2018-778) artikkel L622-4, ning Horvaatia välismaalaste seaduse (vastu võetud 2017. aastal) artikli 43 lõike 2 punkt 2.

(19)  Prantsusmaa konstitutsioonikohus otsustas oma 6. juuli 2018. aasta otsuses nr 2018-717/718 QPC, et võimalus abistada inimesi humanitaareesmärkidel tuleneb põhiseaduses sätestatud vendluse põhimõttest, olenemata nende inimeste õiguslikust seisundist riigis. Lisaks leidis kohus, et siseriiklikku sätet, mis vabastab kriminaliseerimisest teatavat liiki tegevuse, saab tõlgendada üksnes nii, et see on kohaldatav ka mis tahes muud liiki abi suhtes, mida antakse humanitaareesmärkidel. Siiski ei laiendanud kohus oma otsust riiki sisenemisele kaasaaitamisele, mis erinevalt läbisõidust „toob paratamatult kaasa ebaseadusliku olukorra“.

(20)  REFIT-hinnang ELi õigusraamistikule, mille eesmärk on piirata kaasaaitamist ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja seadusliku aluseta riigis viibimisele, lk 14–15.

(21)  Vajaduse kohta leida õige tasakaal ühelt poolt avaliku korra kaitsmise ja kuritegude ennetamise vajaduse ning teiselt poolt tegevuse humanitaareesmärgi arvessevõtmise vahel vt näiteks Prantsusmaa välismaalaste riiki sisenemist ja seal viibimist ning varjupaigaõigust käsitleva seadustiku artiklit L. 622-1, Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 8 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. novembri 2011. aasta otsust nr 29681/08, Mallah vs. Prantsusmaa.

(22)  https://www.un.org/Depts/los/convention_agreements/texts/unclos/unclos_e.pdf

(23)  http://www.imo.org/en/About/Conventions/ListOfConventions/Pages/International-Convention-for-the-Safety-of-Life-at-Sea-(SOLAS),-1974.aspx

SOLASi konventsioon (V peatükk – meresõiduohutus) kohustab merel viibiva laeva kaptenit, kellel on võimalik anda abi, pärast mis tahes allikast teabe saamist merehädaliste kohta neile võimalikult kiiresti appi minema. Abistamiskohustus kehtib olenemata merehädaliste kodakondsusest või staatusest ja nende leidmise asjaoludest. Kui hädakutse saanud laev ei saa neile appi minna või ei pea seda juhtumi asjaolude tõttu mõistlikuks või vajalikuks, peab kapten logiraamatusse kandma põhjuse, miks merehädalisi ei abistatud. Võttes arvesse organisatsiooni soovitust, peab ta sellest teavitama sobivat otsingu- ja päästeteenistust. Konventsioonis volitatakse konventsiooniosaliste valitsusi koordineerima ja tegema koostööd, et aidata laevakaptenil toimetada merel päästetud inimesed turvalisse paika. Samuti on selles sätestatud, et omanik, prahtija, laeva käitav äriühing või mis tahes muu isik ei tohi takistada ega piirata laeva kaptenit tegemast või täitmast otsuseid, mis kapteni kutsealase otsustuse kohaselt on vajalikud inimelude ohutuse tagamiseks merel.

(24)  http://www.imo.org/en/About/Conventions/ListOfConventions/Pages/International-Convention-on-Maritime-Search-and-Rescue-(SAR).aspx

SARi konventsioonis (selle lisas) kohustatakse konventsiooniosalisi aitama laevakaptenil merel päästetud inimesed turvalisse paika toimetada ning nõutakse, et merepääste koordinatsioonikeskustel oleks asjakohane töökord merehätta sattunud inimeste maaletoimetamiseks kõige sobivama koha kindlakstegemise protsessi algatamiseks.

(25)  IMO meresõiduohutuse komitee võttis oma 78. istungil (MSC 78, 2004) vastu SOLASi konventsiooni V peatüki ning SARi konventsiooni lisa 2., 3. ja 4. peatüki olulised muudatused. Need muudatused jõustusid 1. juulil 2006. Samal istungil võttis MSC vastu tegevussuunised. Nende muudatuste ja kehtivate suuniste eesmärk on tagada, et merehätta sattunud inimesi abistatakse, minimeerides samal ajal ebamugavusi abi pakkuvatele laevadele ning tagades otsingu- ja päästeteenuste jätkuva terviklikkuse.

(26)  Vt eelkõige i) Euroopa Nõukogu rahvusvaheliste vabaühenduste konverentsi vabaühenduste õiguse ekspertnõukogu nimel tehtud temaatiline uuring „Using criminal law to limiting the work of NGOs support refugees and other migrants in European Council Member States“, detsember 2019; ii) Lina Vosyliūtė ja Carmine Conte, „Crackdown on NGOs and volunteers helping refugees and other migrants“, ReSOMA; Sergio Carrera, Lina Vosyliūtė, Stephanie Smialowski, Jennifer Allsopp ja Gabriella Sanchez, „Update Study „Fit for purpose?” The Facilitation Directive and the criminalisation of humanitarian assistance to irregular migrants“, Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni (PETI) tellitud uuring, Euroopa Parlament, detsember 2018; iii) Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA), „Fundamental Rights Considerations: NGO Ships Involved in Search and Rescue in the Mediterranean and Criminal Investigations“, oktoober 2018; iv) FRA, „2019 update – NGO ships involved in search and rescue in the Mediterranean and criminal investigations“, juuni 2019; v) „Punishing Compassion. Solidarity on trial in fortress Europe’, Amnesty International, märts 2020.

(27)  REFIT-hinnang ELi õigusraamistikule, mille eesmärk on piirata kaasaaitamist ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja seadusliku aluseta riigis viibimisele.

(28)  2019/2769(RSP).